pühapäev, 30. märts 2014

Eksitusseiklused Võhandu matkarajal

Ära lase kahte kaitseliitlast metsa. Eksivad ära! Võhandu. 

Tegelikult ei taha me üldse enda eksimust tunnistada ning leiame, et RMK Võhandu matkarada ongi veidi kahtlaselt märgistatud. Aga me oleme rõõmsad, sest et meil on nüüd palju vähem pekki kui hommikul ja kohe algab suvi! 

Mõnusat ja selle kevade viimast kevadist ilma (homme pidada tali tagasi tulema) suundume veetma Põlvamaale Võhandu matkarajale. 


Juba algus on veidi kahtlane - keset teed seisab suur liiklusteade - "Võhandu matkarada" kuid puudub igasugune suunaviit, kas minna paremale, vasemale või sootuks otse. 

Õnneks meil on sel hetkel veel õige tunnetuse laine peal ja leiame raja alguse kohe kenasti üles ja elu on juba nagu lill, kui välja arvata selline pisike nüanss, et tegelikult ei ole ka raja alguses suunda kätte antudki. Kuna aga on tegemist ringikujulise rajaga, siis pole ka eriti vahet ja asume sammuma. Veidi maa pärast saame teada, et olimegi vastupäeva liikuma hakanud. 

Peaks RMK-le paar noolekest annetama? 


Kuigi me sammume uljalt ja reipalt vastupäeva, peab tunnistama, et rada on väga mõnus. Lai, metsane, vahepeal saab liivapangalt jõevaateid imetleda. Eelmine nädalavahetus sai põhja pool veel lumes matkatud, kuid siin, lõunas, pole lumest halli haisugi. Sinililled õitsevad, näsiniin ka. 


Päike paistab. Ei oska aimatagi, missugune eksitus meid ees ootamas on :)


Vat nüüd pärast seda mõnusat platsikest lähebki asi kahtlaseks. 


Üks vaade Võhandu jõele (siis, kui me juba kadunud oleme)


Päris huvitav, kuda blogger on hakanud piltide tooni omavoliliselt muutma. See ju nüüd puha roheline paiseleht! Natuke kollasem on siin (kõigile ei pruugi avaneda). 


Sammal tee ääres. Selle eksinud tee ääres. 


Perepoeg joonistab meile maha kaardi ja seletab, kuidas me tagasi matkarajale jõuame. Meie saame kõigest aru ja lähme juba väga rõõmsalt edasi!


Nõiametsa jõudes ei mäleta õpetussõnadest aga midagi. Kuid mul on ju telefon! Telefonis on andmeside ja guugli kaart! Tõenäoliselt hirm ilma tikkudeta ööveetmise võimaluse ees (niisuguses nõiametsas) pani aju kiiremini tööle ja tegelt polnud mina üldse see geenius, kellele Nii Hea Mõte pähe tuli.


Õigele rajale tagasijõudnuna peab tõdema, et rada on oma atraktiivsusest päris suure osa kaotanud. Koledad sügavad metsamasina jäljed segunevad päris suurte mudamülgastega, mis laiuvad päris kaugele metsa alla. 


Telefon päästis meid rohkemate kilode kaotusest ning matka alguspunkti tagasi jõudes ootab meid mõnus kaljuastang, kus saab imetleda Võhandu jõe mõnusaid liivakoopaid. 


Ja veidi salapärast metsaalust

Tänase seikluse pärast ma kindlasti ei saa öelda, et ärge minge Võhandu matkarajale. Minge ikka, aga hoidke lihtsalt silmad hästi lahti!