Meenikunno matkarajale pole meie veel varem suvisel ajal sattunudki. Aastat viis või kuus tagasi sai seal paksu lume sees sumbata.
Tegu on huvitava ja samas ka üsna raske rajaga (eriti hetkel, mil laudtee on suhteliselt ekstreemne). RMK väitel on raja pikkus ca 6 km, mina arvan, et pigem 7-7,5 km.
Rajavalvur (pildil) ootab teid igatahes kohe nii kui autost maha saate.
Huulhein (pildil pikaleheline, mis on meie rabades pigem veidi harvem nähtus) on meie looduse üks omanäolisemaid taimi. Nagu me kõik teame, on tema putuktoiduline - hea meelega nuumaks teda sääskedega. Aga tõenäoliselt ei tea paljud seda, et kunagi ammusel ajal arvasid apteekrid, et just huulheinast saab teha eluvett. Kuidas nad seda täpselt tegid, seda peame vist tänapäeval ise avastama, aga kuna need vanad apteekrid on kõik ikkagi surnud, siis tõenäoliselt pole mõtet katsetada ka - tundub, et see värk ei toimi.
Lisaks olla kunagi huulheinaga mehi nende hinge- või noh, pigem ihuhädades aidatud.
Ja kui piimanõu serva huulheinaga hõõruda, siis pidavat piim kaua värske seisma.
Meenikunno raba on muidu täitsa tore, parasjagu avar. Aga vat laugastega on siin veidi kitsad lood. Kui kummikud on jalas, siis saab mõnda salateed pidi küll järvekese äärde, aga sellist klassikalist laugastega vaadet siit juba ei püüa.
Minu tillukaamera näeb veealust sedamoodi.
Ja sedamoodi.
Nõmm-liivatee (see muide nüüd rabas küll ei kasva) sobib hästi leevendama gripivaevusi ja muidugi on ta väga mõnus maitseaine näiteks supi sisse. Lihasööjatele ka liha maitsestamiseks.
Seni olen näinud Eestis vaid ühte soovõhu (kalla - calla palustris) kasvukohta. Nüüd on nende kasvukohtade nimekiri kaks korda pikem!
Tegemist on ühe päris mürgise taimega. Vanasti on teda kasutatud maohammustuste ravimiseks, aga ravimi valmistamine kujutab endast korralikku tantsu ja tagaajamist (kuivata, leota, keeda jne). Lihtsam on madu vastu hammustada.
Ahet seened ja kakk?
Kukeseeni sain terve mõnusa anumatäie (mul seal Põlva-kandis nüüd üks KOHT) ning kakk istus puu oksal. Kaugel kahjuks.
