pühapäev, 29. juuni 2014

Siis, kui setod folkima hakkavad


Eesti jagub folgiüritusi igasse kanti ja kindlasti suuremas koguses kui neid külastada jõuaks. Viimati käisin mina kunagi ammu-ammu-ammu Viljandi folgil. Aasta oli vist miski 2007 või nii. Nüüd järsku tuli isu taaskord külastada ühte taolist ettevõtmist ning otsustasin Seto folgi kasuks. 


Mulle väga meeldib, et Setod teevad koostööd nii RMK kui ka Lodjakojaga. Priidult saame kuulda mõndagi põnevat nii Setomaa kui ka sealse looduse kohta. 


Vot ja see paadikuur kuuluvat "Aurora" kindralile või kubernerile või mingile sellist sorti tähtsale!


Aapo Ilvest kuulates tulevadki sellised pildid. 


Melu pillipingil.


Kisa-kära-laul-tants pillipingil.



Ja kes tahab, võib oma enda folgivaiba kududa.


Lõõtsa mängiv paadimees.


Hea teada, et selles metsas me ära ei upu!


RMK-ga koostöös viiakse läbi mitmeid matkasid, nii juhiga kui ka ilma. Meie valik- "poole järve matk". See tähendab poolkuu kujulist tiiru ümber Õrsava järve.


Olulist särtsu lisab matkale paadimees, kes poole järve peal su peale korjab ning üle sõidutab. No ujuda võiks ka tegelt, kui asjad paadimehe kätte jätta. Teispool järve ootab saun, koduõlu ning mõnus seltskond. 


Päeva lõpu esinejaid oodates saab sillal mõelda, et tegelikult on ikka jube vinge ettevõtmine küll!


Ammu pole neid näha saanud - nüüd siis ometi - Auli! 


Külm-külm-külm! 

Tegelikult ma arvan, et setodel on mingi teema ilmataadiga - festivali ilm on selle ehedaks tõestuseks! Vaadake ise, mis täna hommikust saati akna taga toimub! 

Igatahes saan ma nüüd kodus kahte jube head plaati kuulata! 

teisipäev, 24. juuni 2014

Kuklaste kuningriik - Padakõrve

Vaba neljapäevaku viimase päeva veetsime Padakõrve maastikukaitseala samanimelisel matkarajal. Kaitseala on loodud mõhnastike kaitseks ning ma arvan, et ei liialda, kui väidan, et siin võib kohtuda miljardite kuklastega. Neid ma küll ei pildistanud. Pildistasin hoopis liblikaid, sest ELFil on parasjagu käimas liblika teema-aasta ja mina olen ka natuke nagu lepidopteroloog (onju raske sõna?) selle aasta jooksul. 


Igatahes, kuklased on ka ühed väga põnevad tegelased. Padakõrve kaitsealale ja 3,6-kilomeetrise matkaraja äärde on nad rajanud terve kuningriigi. Kui meie mõtleme, et sipelgapesa on mingi suvaline oksahunnik, siis teate, nii ei ole mitte! Iga okka asukoht on täpselt paika pandud ning ka pesad moodustavad sotsiaalselt toimiva struktuuriüksuse. Nad jaotavad omavahel metsas leiduvat toitu ning kaitsevad ühiselt oma territooriumi. Tugevamad aitavad jalule nõrgemaid pesakondi. 


Pildil haavalumik

Muuhulgas on kuklased karjakasvatajad - nende pudulojusteks on lehetäid, kelle piimaga kuklased oma tittesid toidavad. 

Huvitav on teada ka seda, et sipelgaema võib elada isegi kuni 30 aastat! Uskumatult palju ühe pisikese putuka kohta? Isased peavad aga leppima kuni 2-nädalase elueaga. 


Siin pildil saab näha kahte kuklaste pesa. Nende kõrgus on umbes 60-70 cm. Mõni on veelgi kõrgem. 

Padakõrve matkarada on natuke ebatavaline - nimelt, kulgeb see tegelikult mööda kruusateed ning kahjuks ei ole ta ringikujuline, mis mulle veidi rohkem meeldiks. Aga selle-eest on mõnus kõndida kahel pool hiiglasuurt ürgmetsa ja jälgida sipelgate ning liblikate siblimist ning kuulata linnulaulu. 

100% kindel ma ei ole, aga metsa alla põigates nägin vist karumõmmi ekskremente... 


Kui juba siiakanti satute, siis tasub kindlasti teha peatus ka pisi-pisikese Välgi kiriku ning kalmistu juures. Samuti tasub heita pilk hiiemäele. No ja meie käime muidugi ka Mustametsast läbi. Eriti siis, kui Kukats on teisest maailma otsast kodus käimas! :) 


Pühade matkamaratoni käigus tegeleme ka korilusega ning kukeseenesaagi üle just kurta ei saa. Nendest saab teha nii mõndagi maitsvat, muuhulgas soovitan proovida kukeseenesuppi




pühapäev, 22. juuni 2014

Jaht kukeseentele ja valge kakk

Meenikunno matkarajale pole meie veel varem suvisel ajal sattunudki. Aastat viis või kuus tagasi sai seal paksu lume sees sumbata. 


Tegu on huvitava ja samas ka üsna raske rajaga (eriti hetkel, mil laudtee on suhteliselt ekstreemne). RMK väitel on raja pikkus ca 6 km, mina arvan, et pigem 7-7,5 km. 

Rajavalvur (pildil) ootab teid igatahes kohe nii kui autost maha saate. 


Huulhein (pildil pikaleheline, mis on meie rabades pigem veidi harvem nähtus) on meie looduse üks omanäolisemaid taimi. Nagu me kõik teame, on tema putuktoiduline - hea meelega nuumaks teda sääskedega. Aga tõenäoliselt ei tea paljud seda, et kunagi ammusel ajal arvasid apteekrid, et just huulheinast saab teha eluvett. Kuidas nad seda täpselt tegid, seda peame vist tänapäeval ise avastama, aga kuna need vanad apteekrid on kõik ikkagi surnud, siis tõenäoliselt pole mõtet katsetada ka - tundub, et see värk ei toimi. 

Lisaks olla kunagi huulheinaga mehi nende hinge- või noh, pigem ihuhädades aidatud. 

Ja kui piimanõu serva huulheinaga hõõruda, siis pidavat piim kaua värske seisma. 


Meenikunno raba on muidu täitsa tore, parasjagu avar. Aga vat laugastega on siin veidi kitsad lood. Kui kummikud on jalas, siis saab mõnda salateed pidi küll järvekese äärde, aga sellist klassikalist laugastega vaadet siit juba ei püüa. 


Minu tillukaamera näeb veealust sedamoodi.


Ja sedamoodi. 


Nõmm-liivatee (see muide nüüd rabas küll ei kasva) sobib hästi leevendama gripivaevusi ja muidugi on ta väga mõnus maitseaine näiteks supi sisse. Lihasööjatele ka liha maitsestamiseks. 


Seni olen näinud Eestis vaid ühte soovõhu (kalla - calla palustris) kasvukohta. Nüüd on nende kasvukohtade nimekiri kaks korda pikem!

Tegemist on ühe päris mürgise taimega. Vanasti on teda kasutatud maohammustuste ravimiseks, aga ravimi valmistamine kujutab endast  korralikku tantsu ja tagaajamist (kuivata, leota, keeda jne). Lihtsam on madu vastu hammustada. 

Ahet seened ja kakk?

Kukeseeni sain terve mõnusa anumatäie (mul seal Põlva-kandis nüüd üks KOHT) ning kakk istus puu oksal. Kaugel kahjuks. 

pühapäev, 8. juuni 2014

esmaspäev, 2. juuni 2014

Mis juhtub siis, kui vötta Hiiumaale kaasa Saaremaa mees

Elutarkuste pagasi täiendamiseks sobib suurepäraselt minna nädalavahetuseks Hiiumaale. Pagas saab eriti ära täidetud, kui omal (vähemalt) üks Saaremaa mees kaasa vötta on. 


Järgnevas loos hakkavad figureerima kolm kangelast: Maalane, Saarlane, Hiidlane. Lugejale võib olla teatud mõttes kasulik info, et Maalane ja Hiidlane on vahetuva isiksusega karakterid, Saarlane aga üks ja ainus, mistõttu tema roll selles loos ka natuke nagu keerukam või nii  


Maalane kuulab Hiidlast ja õhkab: "Küll on ikka mõnus su juttu kuulata - ei mingit kolmandat väldet!"
Hiidlane seepeale vastu: "No sul ju omal Saarlane pundis, kas ta siis ei räägi nii?" 
Saarlane: "Meid öpetati rääkima juba siis, kui teil veel lõpused olid"


Maalane ja Saarlane söidavad mööda lambakarjast (neid, muide, jagub igasse kanti) ja Maalane öhkab idülliönnest: "Vaata, kui kaunid lambad!" 
Saarlane: "Mis lambad, need on hiiu naised!" 


Muide, selle akna taga filmitakse praegu kalagrillvorside valmimist. 


Väiketootjale ja nõuka-aegsele kleepsule teen iga ilmaga reklaami! 


Muide, Saarlane teadis öelda, et Saaremaal ikka olevat kõik parem kui Hiiumaal - aga vat üks asi on küll halvem - naabrid! 


Saarlane aga hakkas välgu löömise ajal pingsalt ja hoolsalt naeratama ning soengut sättima - arvas, et Hiidlased tast pilti tegi!


Vat siin nüüd hakkavad need hiidlased kõik Tuulekala festivali  tarvis merele säädma. 


Ja siin veel viimased kooberavad kuidagimoodi järele neile esimestele. 


Siis teavad nad rääkida, et köikse targem Hiidlane olla köikse lollima Saarlase tehtud.


Ja kadakast lipsuga, muide, tööle ei minda!


Aga selle rahvamaja saaks ära osta.


Vöimalikele ostuhuvilistele majast seest ka paar kaadrit


Igal korralikult Saarlasel olevat kodus hiidlase topis, muide. 


Aga vat, Hiiumaal tohib olla igal perel vaid üks kana. Kui oleks rohkem, siis nad ju kraabiks selle mätta laiali ja Hiiumaa oleks maapealt nigu pühitud!


Ja nendest kalakestest saab Tuulekala festivali üks tömbenumber.


Kohustuslik looduskaader Hiiumaa poolt Saaremaa poole. 


Aga vat ühel päeval läinud Saarlane ja Hiiidlane koos kalale. Hiidlane kukkunud üle parda. Karjub, et Saarlane köieotsa viskaks. Saarlane vastu: ega ma kade ole, vöta mölemad!


Hiidlane ja Saarlane läinud tülli ning kuna hiidlasel polnud saarlasele midagi targemat öelda, siis öelnud: "Kuule, mees, sa ei kölba koera perssegi!"
 Saarlane vihastanud ja öelnud: Kui sa kohe oma sönu tagasi ei vöta, kaeban kohtusse!" ``Kölbad küll, kölbad küll!`` vastanud hiidlane.


Meie magamiskoht on aga nagu maal vanaema juures


Detailipuuduse üle seal kuidagi kurta ei saa ning saun on kah väga mönus!


Aga vat selline lugu juhtunud täitsa päriselt: 
läind Saarest meediakollektiiv Hiidu suvepäevasi pidama ja Sörus laeva pealt maha minnes küsind veidi tripsutand raadiodiskor stividori käest,et "kuhu see tee viib?"
"Äi see tee vii kuskile,ikka ise tuleb minna" tuli hiidlaselt vastus.


Sattund kord Saarlane merehätta ja jeeli-jeeli Hiiumaa randa jõudis. Tänab sääl kaldal saatust, et hästi läks, kui kaks hiidlast ta säält rannalt leiavad ja pärivad,et mes soo nimi ka mees oo. 
Saarlane vastab, et Mati.Selle peale üks Hiidlane teisele-"kuuled Jördi, mes inimesele ikka nimeks pannasse!"


Saarlane teadis meil öelda, et Hiidlane tegevat veest paar kraadi lahjemat öllet.


Nii filmitakse lühifilmi "Kalajaht Hiiumaal."


Selline on kalavörk kohe siis, kui räimed on selle seest ära kallatud 


ja sellised on tuulehaugi hambad ja osakene tema viimasest söömaajast. 

Tegelikult aga on lugu ikka nönda, et Hiidlane, Saarlane ja Maalane on köik omavahel söbrad ja väike nöökimine teeb mönusa öhtu lihtsalt veel veidi mönusamaks. 

No ja löbusamaks ju kah!