Tuulest toodud, tuulest viidud

2015 aasta talguhooaeg on nüüd pidulikult ning ametlikult avatud.

Rammu saar asub Kolga lahes. Vikipeedia andmetel on seal 2012 aasta seisuga üks püsielanik, kuid täna ei ela seal enam kedagi peale ühe rebase. Vähemalt püsivalt mitte. Suviseid majapidamisi on aga 4-5.

Üks osa talgulisi hakkab kohe üle mere Rammu poole tüürima. 

Kunagi oli siin talusid 20-ringis, kuid 1953 lõi Nõukogude piirivalve viimasedki elanikud minema. Siinsed põliselanikud olla soomerootsi päritolu. Vikipeedia artiklile üsna sarnase ajaloolise ülevaate annab ka meie võõrustaja Madis.

Üks kahest saare tuletornist. Tuulisel ööl krigiseb kosmiliselt.

Saare pindalaks on natuke üle 100 hetkari ning suures osas on see kaetud mändidega. Just nende mändide eemaldamine ongi sealne talgutöö. Taaskord ei hävita me kenasid tugevaid puid mitte ilmaasjata.

Meie tubli Liisu. Ikka rabab mitme eest. 

Lugu selline, et Rammu saar on tegelikult alati olnud lage maa. Nõukogude aja lõpus, nii 80ndate keskpaiku aga haaras meid mingi enneolematu puuistutamispaanika. Kõik vähegi lagedad platsid said siis mändi-kuuske täis laotud. Käisin isegi kooliajal õige mitmel istutusobjektil.

Liisu ja Kristiine

Puude istutamine on tegelikult tore mõte, aga enne selle töö ette võtmist võiks veidi plaani pidada sihtpunktide sobivuse üle. Rammul nii juhtuski, et istutati kinni omalaadne ja üsna haruldane kooslus - kukemarjanõmm. Ise ma polegi Eestis kuskil peale rabade kukemarja nii hoolikalt vohamas näinud. Aga siin saarel teda jagub vasemale ja paremale.

Pruunid laigud maapinnal ongi kukemarjapuhmad

Kukemari aga vajab kasvamiseks valgust, kuid suured ja laiaoksalised männid varjavad selle täiesti ära.

Eva-Mariaga oleme juba kolm talgut koos ära juhtinud. 

Ja nii ongi tänaseks otsustatud, et saagu mis saab, aga nõmm tuleb päästa.

Ühed kaheksast seeneliigist, mida nägin. Mulle tundmatud.  

Tartust lahkudes saadab meid soe ja mõnus päikesepaiste, kuid mida põhja poole, seda tuulisemaks ja kahtlasemaks kisub. Plaanid kipuvad ka venima ning viimane paaditäis talgulisi viiakse üle juba peaaegu pimedas. Siinkõneleja nende hulgas. Tuul ulub, laine mühiseb. Meri on sünkmust ja väga ähvardav. Paat on pool aega õhus ja lendab üle lainete. Küll tahaks kalu toita!

Möödundaastaseid murumune siin jagub. 

Nagu ikka mööduvad laupäevased töötunnid märkamatult ning õhtul tuleb ära teha ka kiirmatk, kuna ilmateate järgi on ainus lootus mandrile saamiseks pühapäeva varane hommik.

Liina aitas määrata - lõhislehikud (Schizophyllum commune) 

Saarel on tegelikult päris lahe loodus-kultuuriline matkarada ja selle pikkukeks on ca 4 km. Kuna kisub pimedaks, siis läbime seekord vaid poole. Valgusolud on kesised, mistõttu pildid matkast kalduvad rohkem sellise sügava kunsti valdkonda.

Pesakastid kosklatele

Räägivad, et siin pesitseb üks rebane. No tegutsemisjälgi vaadeldes pakuks ma vähemalt 10-pealist seltskonda. Tundub, et just Rammu saarelt saigi armastatud rahvakirjanik Andrus Kivirähk inspiratsiooni raamatu "Kaka ja kevad" kirjutamiseks.

Lisaks ekskrementidekuhilatele leiab päris palju mõrvapaiku. Allolev pealuu sai vähemalt neli (endise) omanikupakkumist: orav, mügri, nirk ja kajakas. Tundub, et kajakas on õige vastus, sest selle pakkus värske zooloogia doktor. 

Pealuu pikkuseks ca 6 cm. Kelle oma? 

Kuigi Rammu saar on üsna pisitilluke, mahub siia lausa kolm järve. Maajärve kaldalt põikame kiirmatka käigus läbi.

Maajärv

Pisitillukeses surnuaias nägin kõige värskemat hauda aastast 2005. Surnuaiavärav on muinsuskaitse all. Plekist katuse abil aga on siinsed piirivalvurid ennast ja eks teisigi ennastunustavalt lõbustanud. Täpsuslaskmisest on katus täitsa auklik.

Kuigi Rammu saar on imetilluke, jääb sel korral päris palju avastamata. Aga tänavu peaksid veel vähemalt kahed talgud siin toimuma, niiet võimalust selle toreda pisikese saare avastamiseks on küll ja veel. Jälgi ikka talguinfot! 

Linnaženn

Vahest on kohe nii, et pikalt peetud plaanidel ei ole määratud täituda. Nii juhtus ka sel nädalavahetusel, mil algne päevakava nägi ette kahe päeva jooksul metsas žennimist. Saatus aga tahtis teisiti ja kõige metsasarnasemaks asukohaks mu nädalavahetuse graafikus võiks lugeda Tartu Ülikooli Botaanikaaeda. 

Postimuuseumis saab praegu vaadata mõnusat armastuskirjade näitust. Lisaks on uuenenud ka püsiekspositsioon. 

Esimest korda elus sattusin kunstinäitusele poleemika pärast. 

tARTu

Botaanikaaias on näha, et varsti läheb kevadeks. Muide, valminud on ka uus palmihoone!

Traditsiooniline esimeste kevadõitepilt.

Isane ja emane. Kevadmängud. 

Mõnikord ajab nats tigedaks, et töö elamist segab, aga tegelt ikka saab linnas ka väga mõnusat ženni teha :) 

Nigu niuhhti - ring ümber Pühajärve!

Käisin täna Eestimaa matkaradade kaardile uut linnukest hankimas - vallutasin Pühajärve matkaraja. Retke kogupikkuseks võiks olla ca 13,5 kilomeetrit. Vahepeal läksin natuke kaduma ja pärast jätsin ühe osa vahele. Jalgades on küll selline tunne nagu oleks vähemalt 20 kilomeetrit läbinud. 

Eesti geograafias kõige tölbakamgi saab vast aru, et Pühajärve matkarada asub Pühajärvel. Veidi edasijõudnum võib aimata, et rada teeb ringi ümber Pühajärve. 

Kaardil näeb see välja nii: 

Soovitan soojalt kaart kaasa võtta. Seda saab hankida Otepää turismiinfokeskusest, alla laadida Loodusega koos lehelt või lihtsalt matkaraja alguses fotokasse üks klõps teha.  Nagu sissejuhatuses mainitud, õnnestus minul (taaskord) ära kaduda. Kohati ei ole märgistus päris selline nagu ma ühelt matkarajalt ootaksin või siis panin ise suts puusse. Nojah, egas mul alguses kohe kaarti ka polnud. 

Ilmaolude üle kurta ei saa. Minu õnneks alusatan matkamist vastupäeva ning seetõttu puhub tänane marutuul koos suurepärase tuisuga enamuse ajast selja tagant. Otepää-Sihva maanteee ääres kergliiklusteel meenub küll liigagi sageli Arno ja Teele vaevaline kodutee. Seda enam, et just nimetatud lõigul esiteks kaotan rajamärgistused ning siis takkatipuks pole teed ennastki väga näha. Räätsasid mul pole ja seetõttu saab ikka täie rauaga sumbata. Kõnnin peaaegu Sihvani välja, kuigi oleks pidanud jupp-jupp maad varem metsa sisse tagasi keerama. Oleks ikka pidanud kohe raja alguses kaardist pildi tegema! 

Sihvale keerates näen esimest korda inimesi (eks ma olen neid varemgi näinud, aga just et selle matka jooksul). Hea on tõdeda, et ma pole ainus, kes ei märka tormise ilmaga toas telekat vaadata. 

Raja esimeses lõigus on näha päris mitmeid inimjälgi. Pühajärve poolt tulles kattub rada osaliselt Murrumetsa matkarajaga, mille pikkuseks tühised 3,5 kilomeetrit. Pärast Sihvalt metsavahele keeramist aga ei näe kilomeetrite kaupa enam ühtegi tunnistust kahejalgsete eksistentsist. 

See on tore, et rada ääristavad päris mitmed ja väga korralikud puhkekohad. Kõik trepikesed viivad alla järveni ja puha. 

Ja et matkates igav ei hakkaks, saab vahepeal veidi ülesandeid lahendada :) 

Otepää-Sihva maantee äärde jääb üks lahe vana kask, millel on hästi näha, kuidas puu mahalangenud okste kohta taastab. 

Pühajärve matkarajal saab olla ühe jõe sünni tunnistajaks. Jah, muidugi, siit saab alguse Väike Emajõgi!

Selline tore pesakast asub Kooliranna puhkealal. 

Armuallika kaldale tuleks nüüd jaaniööl tagasi tulla kõigil, kes tahavad luua suurt ja püsivat armastust. Kaasa tuleks võtta ka hõbepeeker, millega allikavett seespidiseks armurohuks pruukida. Boonuseks suurele ja püsivale armastusele saab veel valudest ja üldse igasugustest tõbedest lahti. 

Allikas vulistab oma armuvee otse järve. Teoreetiliselt peaks mingi armulaksu ka lihtsalt Pühajärve vett juues saama? Olgem ausad, sinna allikani on ikka päris pikk maa mööda konarlikku teed. Vaevalt igaüks viitsib seda läbi kõmpida. 

Kevadel plaanin selle raja uuesti ette võtta, siis saavad huvitatud mu käest Armuallika vett ka tellida, aga suuri koguseid ma küll tarida ei viitsi. Noh, üks variant on ka ise minuga kaasa tulla. Siis saab päris kindel olla, et ikka tõelist armuvett saad, mina võibolla lasen kodus kraanist. 

Pärast vaevalisi viimaseid kilomeetreid peaaegu parklasse jõudes aga tuleb päike korraks pilve tagant välja. 

Saadjärve mõisa park

Loodushoiu kodutööks tuli analüüsida ühe mõisapargi kaitsekorralduskava. Minu poolt analüüsitavaks osutus Saadjärve mõisa park. Suvel-sügisel olen siin päris palju kolamas käinud, kuid talvel pole veel sattunud. Täna oli vaja minna Vudilasse filmima. Ajastasin end veidi varem toast välja ja tiirutasin veidi kõnealuses pargis ringi. 

Tänu jääoludele on võimalik Kukulinna parklast otse üle järve parki suunduda. 

Järvel on kalamehi vähe, eks suurem osa õngitseb Vudilas hõbekala. Peavõiduks ju ikkagi auto! 

Saadjärve küla olevat esmakordselt mainitud juba 1220 aastal (Sadegrewe). Mõisast pärinevad esimesed teated 1557. aastast, kuid tänapäevane mõisakompleks on rajatud 17. sajandil. 

Mõisa peahoone on eravalduses ning teda ümbritseb uhke raudaed. Kahju küll, et teda ennast lähemalt vaadata ei saa, kuid vähemalt on Saadjärve mõis oluliselt paremas seisus lähedalasuvast Kukulinna mõisast. 

Järve kaldal ja ühtlasi ka pargi servas asetseb Kalevipoja keskmine lingikivi. Sellega olevat ta Vanapaganat loopinud. Miks just keskmine? No küllap siis on kuskil ka väiksem ja suurem kivi. 

Pargiala jaguneb päris mitmeks eramaa tükiks ning pildiloleva maja omanik on ka suts seadusega pahuksis - nimelt ei taga ta ligipääsu kallasrajale. Praegu saab talle õnneks mööda järve läheneda. 

Arvatavasti üks mõisa abihoonetest. Julgen pakkuda, et tall. 

Üllatav on see, et pargis, mis on täis põlispuid, ei hakka silma ühtegi puuseent. 

Pilte läbi sorides vaatan, et ühtegi üldist pilti pargist ei olegi. No sõnades käib see nii, et üsna tihedalt asustatult kasvab siin mitmeid liike, peamiselt aga harilik tamm, pärn, vaher ja saar. Üldse on siin pargis kokku 38 erinevat liiki (mitte ainult puid, vaid ka teisi taimi). 

Teisel pool Lähte-Elistvere teed, otse pargi vastas, laiub aga Kabelisoo, mida möödunud suvel üritasin vallutada, kuid kahjuks tookord jäi plaan liiga madalate kummikute tõttu teostamata.