Loodushoiu kodutööks tuli analüüsida ühe mõisapargi kaitsekorralduskava. Minu poolt analüüsitavaks osutus Saadjärve mõisa park. Suvel-sügisel olen siin päris palju kolamas käinud, kuid talvel pole veel sattunud. Täna oli vaja minna Vudilasse filmima. Ajastasin end veidi varem toast välja ja tiirutasin veidi kõnealuses pargis ringi.
Tänu jääoludele on võimalik Kukulinna parklast otse üle järve parki suunduda.
Järvel on kalamehi vähe, eks suurem osa õngitseb Vudilas hõbekala. Peavõiduks ju ikkagi auto!
Saadjärve küla olevat esmakordselt mainitud juba 1220 aastal (Sadegrewe). Mõisast pärinevad esimesed teated 1557. aastast, kuid tänapäevane mõisakompleks on rajatud 17. sajandil.
Mõisa peahoone on eravalduses ning teda ümbritseb uhke raudaed. Kahju küll, et teda ennast lähemalt vaadata ei saa, kuid vähemalt on Saadjärve mõis oluliselt paremas seisus lähedalasuvast Kukulinna mõisast.
Järve kaldal ja ühtlasi ka pargi servas asetseb Kalevipoja keskmine lingikivi. Sellega olevat ta Vanapaganat loopinud. Miks just keskmine? No küllap siis on kuskil ka väiksem ja suurem kivi.
Pargiala jaguneb päris mitmeks eramaa tükiks ning pildiloleva maja omanik on ka suts seadusega pahuksis - nimelt ei taga ta ligipääsu kallasrajale. Praegu saab talle õnneks mööda järve läheneda.
Arvatavasti üks mõisa abihoonetest. Julgen pakkuda, et tall.
Üllatav on see, et pargis, mis on täis põlispuid, ei hakka silma ühtegi puuseent.
Pilte läbi sorides vaatan, et ühtegi üldist pilti pargist ei olegi. No sõnades käib see nii, et üsna tihedalt asustatult kasvab siin mitmeid liike, peamiselt aga harilik tamm, pärn, vaher ja saar. Üldse on siin pargis kokku 38 erinevat liiki (mitte ainult puid, vaid ka teisi taimi).
Teisel pool Lähte-Elistvere teed, otse pargi vastas, laiub aga Kabelisoo, mida möödunud suvel üritasin vallutada, kuid kahjuks tookord jäi plaan liiga madalate kummikute tõttu teostamata.
