Kunagi ammu-ammu, kui olin just peegelkaamera soetanud, aga loodusetundmises veel üsna tuhm, nägin Taevaskojas limatünnikuid (Sarcosoma globosum). Nagu öeldud, olin tol ajal suts tuhm ning ei tulnud selle pealegi, et pildistada neid väga omanäolisi tegeleasi, kes ei ole mitte ainult ühed kõige veidrama välimusega seened, vaid ka et neid leidub Eestis vaid 17 kasvukohas.
Otsustasin need tegelased taaskord üles otsida ning seekord ka korralikult pildi peale püüda.
Limatünniku näol on tegemist kõdusaproobiga, mis tähendab, et ta elatab ennast surnud organismidest. Hõimkonna poolest kuulub tema kottseente hulka.
Limatünnik kuulub nii Eesti punasesse raamatusse kui ka looduskaitsealuste liikide I kategooriasse. Tegelikult ei tohiks selle kategooria isendite kasvukohti avalikustada, kuid see on vist ka ilma mnu postituseta üsna üldteada fakt, et Taevaskojast neid leida võib.
Tänu taevale ei ole limatünniku viljakehad söödavad, muidu oleks arvatavasti nende eksistents oluliselt suuremas ohus.
Aga limatünnik ei olnud mitte ainuke seen minu tänasel retkel.
Nende tegelastega, nagu enamus kännuseentega, ei ole ma veel isiklikult tuttav ning taaskord on oodatud abistavad käed ja väed.
Murumunad, tõenäoliselt need kõige harilikumad (Lycoperdon perlatum), on talve edukalt üle elanud ja saanud ämmatossudeks.
Seentest veel niipalju, et eks ma lootsin ka kevadkogritsaid leida. Peaaegu leidsingi - ühe isendi, mille kübara läbimõõduks umbes 1 cm. Jätsin ta kosuma ja oma sugulasi maa seest välja tulema ergutama.
Möödunud nädalal otsisin Tartumaalt sinililli. Selline põnev tööülesanne. Aga ei leidnudki. Kevade esimese päeva puhul leidsin nemad siiski üles Põlvamaalt.
