esmaspäev, 21. september 2015

Saastna poolsaare kivid ja inimpelglikud ürgveised

Matsalu kõretiigid vajavad ikka ja jälle talguliste abi. Sel korral said Saastna poolsaare kõrepoisid ja -tüdrukud oma kudemistiikide ümbrusesse päris arvestatava hulga vaba liikumisruumi. 
 Töö vahepause tuleb kindlasti kasutada rannaniidul jalutamiseks. Tavaolukorras siia nii naljalt ei satu. 
 Saastna poolsaare rannikut iseloomustavaks märksõnaks võiks olla "kivid". No ja võibolla natuke ka "luiged". 
 Kolme päeva jooksul võib näha vähemalt kümmet mere erinevat palet. Esimene päev pakub hallikat, rohket ja natuke lainetavat palet. 
 Rändlindudele meeldib siinsetes madalates vetes ja roostikus enne pikemat teekonda vahemaandumisi teha ning toitumslaagreid pidada. 
 Harilik lodjapuu kaunistab sügisest rannakarjamaad. 
 Kivi ja muster. Muster ja kivi. 
 Rannakarjamaa püsiasukad, kes inimpelgliku pagemismarsiga veidi metsikut läänt meenutavad. 

 Jah, kivipuuduse üle kurta oleks patt küll. 
 Looduslik must-valge.
Hanijalg tekitab rannikukivides mitmesuguseid sügismustreid. 

teisipäev, 8. september 2015

Mida näeb Peipsi taga?

Üldiselt on ikka nii, et kui pead oma kodumaad võõramaalastele tutvustama-näitama, siis nii mõnigi kord jääd sihtkohtade valikuga jänni. Üks võimalus on uurida, kui palju külaline teab meie pisikesest maad ja küsida, mida ta konkreetselt üldse näha tahaks. Sellise kergema vastupanu teed lähen tänagi ning sugugi mitte üllatusena saan nõudmise - tahan Peipsit!
Huvitav, miks on Peipsi järv nii tuntud ja populaarne ka nende külaliste seas, kes vahetult enne Eestisse tulekut sellise riigi nimetust üldse esimest korda kuulevad ja kelle sõbrad tulevad kõik  lennujaama taskurätte lehvitama ja seda lausa kahel põhjusel: esiteks ei usu keegi, et niisugune riik üldse olemas on ja tahavad oma silmaga vähemalt selles veenduda, et sinna eikellegimaale ikka tõsiselt lennukid lendavad ja teiseks pole nad päris kindlad, kas sõber niisugusest tundmatust pärapõrgust üldse tagasi tuleb.  
 Ahjaa, kuidas siis Peipsi ja miks just Peipsi? 
Sellepärast et Peipsi taga olevat näha Venemaad!


esmaspäev, 7. september 2015

Kõrvemaa udutud unetud

Nohu tõttu saavad seekord jälle pildid enda eest rääkida







laupäev, 29. august 2015

Visuaale Hobulaiult

Pole jututuju. Vaata pilte :) 







kolmapäev, 15. juuli 2015

Kesse laulab Kesselaiul

Olen alati arvanud, et laid on nii pisike, et ühest otsast on teist näha ka. Kesselaiul igatahes ei ole asi sugugi nii ja seepärast ma ise annaks talle ikkagi täieõigusliku saare nimetuse. Ühesõnaga, see pole isegi mitte poolsaare moodi saar, ikka kohe nagu päris saar. 
Tegelikult ei oma terminoloogia mingit tähtsust. Kesselaid on lihtsalt väga nunnu ja mõnus koht neljapäevaseks laagerdamiseks-talgutamiseks. 
 Aastaringselt elab siin vaid üks pere (mitte küll selles majas) - saarevaht oma prouaga. Seda ka, et lipuvarda kõrval näed ühte rajatist otse keset merd - tegemist on parvsaunakesega, kuhu kohale saab ujudes, mis aga omakorda on väikest jõupingutust täitsa väärt. 
 Saarel on olemas kõik mugavused - tualett, lõkkeplats ja tohutult ruumi telkimiseks. 
 Kesse-Ekspress töötab täie hooga. Kui tuled saarele ja sul on hästi palju koli kaasas, siis võid saarevaht Urmast paluda, et ta aitaks su killavoori laagriplatsile vedada.

Kui kola on oma kohale veetud, siis on võimalus valida sobiv koht majakese püstitamiseks. Pakkuda on merevaade, kadakavaade, mere-,mere- ja veel üks kadakavaade. 


Nagu näha, on tegemist üsna populaarse sihtkohaga :) 
 Igatahes, seltsimehed! Kesselaiule! 


kolmapäev, 8. juuli 2015

Ilust ja selle loomisest

Kohe-kohe saabki meil imeilusa ja tõeliselt mõnusa talukoha omanikena esimene aasta täis. Tööd ja tegemist on muidugi veel palju-palju-palju (korruta mingi eriti suure arvuga), aga vaikselt-vaikselt hakkab juba looma.

Sellal kui Aivar mässab põrandate, seinte ja muude "päris" asjadega, loon mina silmarõõmu endale ja teistele. Näiteks hetkel tuli luua pisike õueköök, kuna Aivar võttis kätte ja lammutas toaversiooni laiali.


Samuti on meil nüüdseks juba mitu tõsiselt mõnusat lugemisnurka. Natuke tuleb küll nendega veel tööd teha, no näiteks oleks vaja leida vahend, mis neid pinisevaid ja verdimevaid pahalasi raamatunautlejaist arvestatavatesse kaugustesse peletaks. Sääsepeleti peaks olema 100% looduslik ja inimese tervisele täiesti kahjutu. No näiteks proovisin süüdata kohvipuru. Väidetavalt hoiab põleva kohvipuru toss kõik pahad eemal ("Nipiraamatust" lugesin). Täitsa võimalik, et see kõik ongi tõsi, kuid faktide kinnitamiseks tuleks kohvipurule ka tõepoolest tuli otsa saada! Minul kulus umbes kaks topsi tikke (Karolyn saab ahju kütte ka oluliselt väiksema kogusega), kuid puru mitte kuidagi ei süttinud. Seega ei oska ma vastust anda küsimusele, kas kohvipuru toss peletab sääski inimestest eemale. Igatahes on kõikvõimalikud sääsepeletusvahendid ja -nipid oodatud! P.S. lahustuva kohvi pulbrit ei tasu proovida, see sulab kokku :) 


Aga tegelikult tahtsin ma üldse rääkida koeratoidu taarast. Oleme nüüdseks juba pea kolm kuud kutsikaomanikud - jah, ta on vist hundi ja taksi ristsugutis! Aga siiski jube nunnu ja tubli ka. Tema meeletu söögiisu tekitab uskumatutes kogustes pakenditaarat ja kuna pakendikonteiner on TOHUTULT kaugel (2km!), siis otsustasin, et mina küll ei viitsi seda vahemaad trampida, vaid leian purkidele mingi muu otstarbe. 
Kindlasti on igal lugejal ettekujutus nimetatud pakendite väljanägemisest, kuid siiski igaks juhuks üks pilt ka:

Algatuseks imelihtne lauakaunistus. Valge värv oli tol päeval otsakorral ning kuna tegu on siiski  rubriigiga "elu võimalikkusest maal," võib järeldada, et ei saa kohe joosta poodi uue värvi järele. Noh, saaks ka, aga väga pikk jooks tuleks. Seega esimesed katsejänesed oleksid veidi uhkemat värvikihti ju tahtnud, aga las nad siis olla nii seekord. 


Mõni aeg tagasi sattusin tööolude sunnil ühte seninähtutest kõige ilusamasse koduaeda, kust lisaks esteetilisele üledoosile sain mitu-mitu lahedat ideed, millest osasid sain kohe plekkpurkide peal katsetada. 

Algas kõik sellest, et tegelikult vajasin ma kivikesi Peipsi äärest, aga kuna auto otsustas, et tema ei taha enam üldse minuga kuskile sõita, kuid minul oli VÄGA vaja ilu luua, siis tuli esialgu leppida maja juurest kruusateelt korjatud kivikestega (mis, tagantjärgi tndub lausa geniaalne). Poole päeva mässamise tulemus näeb välja selline. 



Poleks iial uskunud, et tavalised kruusakivikesed võivad midagi nii ilusat välja anda. Mina olen igatahes rahul ja rõõmus ning naabrinaine teeb juba oma külalistele meie aeda ekskursioone. 

Kui sul tekkis nüüd vastupandamatu soov ka oma aiale või aknalauale natuke värskemat ilmet anda, siis tegelikult on selleks ju lausa mitu varianti: 

1. Kui sul on koer, siis tõenäoliselt ostad talle süüa ka. Pese purgid ära, osta silikooni (läbipaistvat), korja kivikesi ning jõudu tööle!
2. Kui sul ei ole koera, siis võta koer ja edasi käitu variant nr 1 juhiste järgi. 
3. Kui sul ei ole koera ja ei taha/saa teda endale soetada, siis võid koeri omavatele kaaskodanikele pakkuda midagi ilusat purkide vastu ja käituda ikkagi variant 1 juhiste järgi. 
4. Kui koera pole ja ise ei viitsi mässata ka, siis võid mulle kirjutada ja ma teen sulle ise kogu ilu valmis! 

esmaspäev, 29. juuni 2015

Hiiglama suurest hiigelprojektist

Vaikus on kuldne. Mina vaikin seepärast, et käsil on üks tohutusuur projekt, mille elluviimine võtab praegu peaaegu kogu ärkveloleku aja. 18. juulil on Raekoja platsis (Tartus, muidugi) kõigil võimalik hiiglama suure hiigelprojekti tulemusi näha.

Projekt hõlmab peaaegu kogu Jõgeva- ja Tartumaad. Peipsimaa Külastuskeskust ka.


Samuti kõikvõimalikke muuseume - näiteks Varnja elava ajaloo muuseumit. 

Peipsiäärsed tänavkülad tuleb samuti purki saada. Kuna gopro kaameral puudub vaakumkinniti, siis ei jää Timol muud üle kui autokatusele ronida ning läbi tänavkülade kulgeda. Kohalikele ning piirkonna külastajatele (no ja meile endile ka, otseloomulikult) on omapärane elamuslik vaatepilt igatahes garanteeritud! 


Ahjaa, nüüd on meie meeskonna käsutada üks uus pisike vidin. 


Ja pärast kasti avamist ning mõningast seadistamist näeb tema välja nii: 


Oleme rõõmsad ja elevil ning jätame endast kustumatu jälje pea igale poole, kuhu satume. Vaata siit, kuidas meie ilus droon lendab.

Selle foto autor on Raiko


Täna teeme filmimisse imepisikese pausi ning homsest mässame-droonime-ronime-hüppame-jookseme-istume-sõidame edasi!


reede, 8. mai 2015