Kohe-kohe saabki meil imeilusa ja tõeliselt mõnusa talukoha omanikena esimene aasta täis. Tööd ja tegemist on muidugi veel palju-palju-palju (korruta mingi eriti suure arvuga), aga vaikselt-vaikselt hakkab juba looma.
Sellal kui Aivar mässab põrandate, seinte ja muude "päris" asjadega, loon mina silmarõõmu endale ja teistele. Näiteks hetkel tuli luua pisike õueköök, kuna Aivar võttis kätte ja lammutas toaversiooni laiali.
Samuti on meil nüüdseks juba mitu tõsiselt mõnusat lugemisnurka. Natuke tuleb küll nendega veel tööd teha, no näiteks oleks vaja leida vahend, mis neid pinisevaid ja verdimevaid pahalasi raamatunautlejaist arvestatavatesse kaugustesse peletaks. Sääsepeleti peaks olema 100% looduslik ja inimese tervisele täiesti kahjutu. No näiteks proovisin süüdata kohvipuru. Väidetavalt hoiab põleva kohvipuru toss kõik pahad eemal ("Nipiraamatust" lugesin). Täitsa võimalik, et see kõik ongi tõsi, kuid faktide kinnitamiseks tuleks kohvipurule ka tõepoolest tuli otsa saada! Minul kulus umbes kaks topsi tikke (Karolyn saab ahju kütte ka oluliselt väiksema kogusega), kuid puru mitte kuidagi ei süttinud. Seega ei oska ma vastust anda küsimusele, kas kohvipuru toss peletab sääski inimestest eemale. Igatahes on kõikvõimalikud sääsepeletusvahendid ja -nipid oodatud! P.S. lahustuva kohvi pulbrit ei tasu proovida, see sulab kokku :)
Aga tegelikult tahtsin ma üldse rääkida koeratoidu taarast. Oleme nüüdseks juba pea kolm kuud kutsikaomanikud - jah, ta on vist hundi ja taksi ristsugutis! Aga siiski jube nunnu ja tubli ka. Tema meeletu söögiisu tekitab uskumatutes kogustes pakenditaarat ja kuna pakendikonteiner on TOHUTULT kaugel (2km!), siis otsustasin, et mina küll ei viitsi seda vahemaad trampida, vaid leian purkidele mingi muu otstarbe.
Kindlasti on igal lugejal ettekujutus nimetatud pakendite väljanägemisest, kuid siiski igaks juhuks üks pilt ka:
Algatuseks imelihtne lauakaunistus. Valge värv oli tol päeval otsakorral ning kuna tegu on siiski rubriigiga "elu võimalikkusest maal," võib järeldada, et ei saa kohe joosta poodi uue värvi järele. Noh, saaks ka, aga väga pikk jooks tuleks. Seega esimesed katsejänesed oleksid veidi uhkemat värvikihti ju tahtnud, aga las nad siis olla nii seekord.
Mõni aeg tagasi sattusin tööolude sunnil ühte seninähtutest kõige ilusamasse koduaeda, kust lisaks esteetilisele üledoosile sain mitu-mitu lahedat ideed, millest osasid sain kohe plekkpurkide peal katsetada.
Algas kõik sellest, et tegelikult vajasin ma kivikesi Peipsi äärest, aga kuna auto otsustas, et tema ei taha enam üldse minuga kuskile sõita, kuid minul oli VÄGA vaja ilu luua, siis tuli esialgu leppida maja juurest kruusateelt korjatud kivikestega (mis, tagantjärgi tndub lausa geniaalne). Poole päeva mässamise tulemus näeb välja selline.
Poleks iial uskunud, et tavalised kruusakivikesed võivad midagi nii ilusat välja anda. Mina olen igatahes rahul ja rõõmus ning naabrinaine teeb juba oma külalistele meie aeda ekskursioone.
Kui sul tekkis nüüd vastupandamatu soov ka oma aiale või aknalauale natuke värskemat ilmet anda, siis tegelikult on selleks ju lausa mitu varianti:
1. Kui sul on koer, siis tõenäoliselt ostad talle süüa ka. Pese purgid ära, osta silikooni (läbipaistvat), korja kivikesi ning jõudu tööle!
2. Kui sul ei ole koera, siis võta koer ja edasi käitu variant nr 1 juhiste järgi.
3. Kui sul ei ole koera ja ei taha/saa teda endale soetada, siis võid koeri omavatele kaaskodanikele pakkuda midagi ilusat purkide vastu ja käituda ikkagi variant 1 juhiste järgi.
4. Kui koera pole ja ise ei viitsi mässata ka, siis võid mulle kirjutada ja ma teen sulle ise kogu ilu valmis!
