Nii, nüüd on ta siis tehtud - minu päris esimene iseseisev talgu. Toimus see Saaremaa nukas Harilaiul ja meie ülesandeks oli kõrede kudemistiikidest pilliroo niitmine ja selle põletamine. Olid uhked talgud küll, nägin mitut senikohtamatut tegelast, sain tuttavaks ühe ravimtaimega, millest olin seni vaid kuulnud ning kasutada ka ühte Väga Vajalikku Teadmist ning tundub, et sain ka mõned uued sõbrad. Aga kõigest järgemööda (või noh, enam-vähem).
Pildilolevad kõrehakatised on üles kasvanud Penijõe kõrebasseinides. Seal neid kasvatatakse ning tasapisi loodusesse lastakse.
Sina nüüd küsid, et miks me üldse peame looduse valikutesse sekkuma ja neid õnnetuid tiike niitma ja kõrede kasvatamisega jändama ja nii edasi, jah? Aga vähemalt kõrede puhul on asi nii, et tegelikult keerasime loodusliku valiku nii umbes 60-70 aastat tagasi ise tuksi. Alustuseks istutati Saaremaa liivikud mändi täis. Liiviku elukooslused hääbusid. Nüüd lisaks väetame pidevalt merd kõikvõimaliku ja-võimatu sodiga, mistõttu saab roog erilist kasvuhoogu ja seda ka kõretiikides. Aga kõre ei saa seal tiigis ju siis enam elada, kui roog vohab. Ja nii see tore juttis seljaga tegelane meie loodusest hääbubki. Kas said vastuse? Tore!
Jah, Saaremaal kasvab luuderohi looduslikult. Olen seda korduvalt näinud, kuid ikka iga kord imestan!
Nüüd sa võid veel ju küsida, et mismõttes nagu? Maksan raha ja tulen siis teile veel tasuta tööd tegema? Noh, ega sa ju ei pea tulema ka, aga mõtle natuke selle peale, et millal sa viimati tegid mingi heateo, mis polnud hea mitte ainult sinule kui indiviidile, vaid andis väikese osakese kogu meie planeedile. Ei mäleta, jah? Aga miks siis mitte tulla välja oma argielust ja igapäevasest heaolust ning panna käed külge meie imekauni looduse päästmiseks? Vähemalt üks kord tasub ju ära proovida?
Sellel pildil ei toimu üldse mitte konnakese piinamine, vaid Riinu võtab hoopis tema nahaproovi, et saata see Inglismaale, kus selgub meie konnade tervislik seisukord. Konnade seas levivad samasugused tõved nagu meil, inimestelgi. Kord on kiusajaks viirus, siis jälle bakter ja nii edasi.
Muide, Eestis on kõik kahepaiksed looduskaitse all!
Üks tore jooksik
Nüüdseks on ka see taim tuvastatud - tegemist on merihumuriga. Aitähh, Krista! Mina aga avastasin enda jaoks täitsa uue ravimtaime, millest varem olin vaid kuulnud - hobumadar. Selle ilusate kollaste õitega olla kunagi riiet ja villa värvitud kollaseks ning sama taime punaste juurtega värviti kõik see kraam punaseks. Madaratee on tugeva põletikuvastase toimega. Proovisin ise ka, kuis pean tõdema, et olen tundnud paremaidki maitseid. Pilti ma temast ei teinudki, kui tekkis huvi, siis guugelda. Igatahes saab teda korjata Lääne-Eestis, Saartel ning ka Põhja-Eestist. Eks ta seetõttu tundmatu olegi, et ise sügavalt sisemaalt pärit olen.
Veel üks talgute rõõm - satud kohtadesse, kuhu tavaelus ei pruugigi sattuda. No näiteks Kiipsaare tuletorn on üks omapärane tegelane, mis vahelduva eduga vajub külili ning tõuseb siis taas üsna vertikaalseks.
Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida - siin, Kiipsaare tuletorni juures merekaldal kuulsin esimest korda "hülgemöla". Samuti sain neid toredaid tegelasi läbi vinge teleskoobi imetleda. Teevad seal kivikeste peal ikka ägedat tantsumöllu. Kes pole kuulnud, siis nende heli on niisugune madala ulgumise moodi. Natuke nagu hundi ja hüübi vahepealne. Igatahes, koos lähenevate sünkjate rünkpilvedega kõlab see hääl natuke nagu hirmutavalt ka.
Kuid ega siis talgud ole ainult kuuma ilmaga töörügamine! Vastupidi - laidudel ja saartel talgutades saab ujuda, beesitada ning toreda seltskonnaga maailma asjade üle arutleda
ja soovi korral ka liivalossikesi ehitada.
Nagu juba ülal olen mainunud - lisaks talgutele uudistame ka ümbrust ja vaatame valmis uued puhkamisekohad. Kuusnõmme vaatetornist näeb suuna Vilsandile ära. Teinekord talgutame seal ka. Kiiremad oleksid saanud juba kohe-kohe Kadakatalgutel esimesed ristsed, kuid kahjuks on need juba tublidest talgulistest pungil.
Mõned fragmendid Viidumäe matkarajast näitavad, et siin võib nii mõndagi üllatavat kohata. No näiteks juba seesama rajatähis on päris huvitav. Tea, kas viitab Saaremaal looduslikult kasvavale luuderohule?
See tegelane olevat must seatigu. Selline... natuke rõve vist ka? Pikkust võib tal olla kuskil 7 cm, aga just Wikipediast lugesin, kuidas olevat isegi 30-sendimeetriseid isendeid kohatud.
No nalja peab ju ka saama!
Kilpsamblik.
Triin toob välja aasta puu ehk türnpuu tunnused, et kõik ta ikka ära tunneks.
See tegelane smugeldas ennast minu ravimatimedesse ning sõitis mandrile jänest. Alles pärast Suure Väina ületamist avastasin ta ning jätsin Virtsu. Kui teil nüüd sinnakanti peaks asja olema, siis äkki olete nii kenad ja viite ta koju tagasi?
Mõned aastad tagasi rääkis sõbranna, et olevat Saaremaal meririste näinud ja pelgavat nende pärast ujuda. No tol ajal ma sest loodusest veel eriti ei jaganud ja Saaremaalgi olin vast korra või paar ainult käinud ning seega tundus sõbranna jutt veidi ulmelisena. Ma miskipärast arvasin, et need karikloomalised on rohkem nagu troopika-teema.
Nüüd nägin need toredad millimallikad oma silmaga ära ja katsusin mõnda käega ka. Kahjuks on nad soojemas kaldavees surnud. Aga mõni ikka elas ka. Aga ujuda ma küll koos nendega ei pelga.
Nonii, ja tagasi tööle! Meie plaan hakkab täituma. Trimmerdaja teeb veel viimaseid esteetilisi lihvimistöid ning tublid talgulised korjavad niidetud rood kokku, et ei jääks midagi väetiseks ning konnatiikidesse ei kasvaks jälle seda jama nii kiiresti tagasi.
Roog tuleb pöletada ning tulega peab praegusel aastajal väga ettevaatlik olema. Parem, kui seda üldse ei tee! Kui aga teisiti ei saa, siis veelkord toonitan - olge ettevaatlikud!
Töö on küll veidi raske - kuumust on ligi 30 kraadi ning tuul käib nii nagu ise tahab. Parmud ahistavad ja kiusavad. Muide, see kõige tüütum parmuliik on ristitud eriti sobiva nimega - sõgelane. Tööd tehes tuleb olla ettevaatlik, juua palju vett, süüa piisavalt soolast ning teha puhkepause. Roog ei jookse kuskile ning tööd tuleb vötta mönuga. Siis on tulemust veelgi toredam kaeda! Sel korral sai puhtaks ca 0,7 ha kõretiiki. Mõtle, kui palju uusi kõrehakatisi seal kevadel sulistab!
Pärast tööd aga saab mönusa seltskonnaga kõik maailma asjad paika pandud ning vaikselt päeva lahkumist nautida. Kui satud Harilaiu või mõnele muule talgule siinpool Saaremaad, siis tõenäoliselt saad ööbida Viidumäe looduskeskuses, mis natuke oleks nagu lukshotell. Kui arvad, et telkimine on sinu jaoks veidi liiga ekstreemne, siis võiksidki siitkandist oma talgukarjääri alustada.
No igatahes, kui nüüd arvad, et justkui võiks ka, siis ole lahke ja vali omale sobiv talguplats välja!
Järgmisena on mul septembris juhtida talgud Vormsil. Ütle üks põhjus, miks sa ei võiks kaasa tulla?
