Reisi korraldas Loodusretked OÜ. Seltskond koosnes vaid 8 inimesest ja reisi formaat oli "isetegev" - ehk siis retkejuhi soovituste abiga panime igal õhtul paika järgmise päeva plaani. Eriti meeldis mulle see, et kui tee ääres midagi huvitavat nägime, oli kohe võimalus peatus tellida. Sellist luksust suure bussiga reisides juba ei saa :)
Mul on hea meel, et meie retke ajal ei olnud veel puud lehes, nii saime pakutavaid kontraste eriti tugevalt tajuda (täie raha eest, noh).
Nüüd aga reisimuljete ja fotode juurde.
Meie marsruut nägi välja umbes selline:
.jpg)
Läti-Valgevene piiril läheb umbes 2,5 tundi. Piirivalvurid on toredad ja sõbralikud, kuid kohvreid otsitakse pisteliselt läbi.
Piiril vahetame raha. Vahetuskurss on 1:11 170 ehk siis saan 140 euro eest ligi 1,6 miljonit. Rahakott on paks ja pungil. Kohe esimeses poes tekib raskusi raha lugemisega ja see kõik on alles algus! Mingil hetkel loobusin raha lugemisest ning eelistasin kas kaardimakset või siis andsin oma rahakoti müüja kätte ja palusin tal endal sobilik summa välja võtta.
Tanklas näeme uskumatut bensiinihinda - 0,69 eurosenti (95)! Tankimine käib nii, et kõigepealt pead maksma kütte eest. Pead teadma, palju vaja on ja siis alles saad tankida.
Esimese öö veedame Polotski (Polack) lähistel hotellis. See magamine läheb maksma 175 000 valgevene rubla inimese kohta. esimeses hotellis paistab suurepäraselt välja, kui oluline on turistidele positiivse mulje jätmine. Mitu-mitu korda tahetakse meile pakkuda luks-numbreid. Saame õhtusöögiks laua banketiruumi. Õhtusöök on päris maitsev ja tõesti üsna odav. Meil läheb kahepeale ca 7 eurot. Aga jube palju läheb aega - ootan oma suppi ca tund ja praeootajad saavad veelgi kauem nälgida. Siin eriti ei serveerita toite kõigile üheaegselt - vastupidi, muudkui tilgutavad ühekaupa.
Hommikul seame sammud Polotski. Eesmärk nr. 1 on hommikusöök. Kohvikuid ega muid söögikohti väga silma ei jää ning lõpuks pika otsimise peale leiame ühe pitsabaari. No käib seegi. Ilmneb aga, et Кухня не работаеть, толко пиво или вино. Iseenesest ju huvitav hommikune väljakutse, kuid jätame siiski vahele ning otsime edasi. Leiame peatselt kohviku, kus pestakse küll alles põrandat, kuid siiski kutsutakse meid lahkesti sisse. Koristav vanaproua on jutukas ja väga elevil. Selgub, et tema kaks õde elavad Narvas ja viimati käis ta Eestis nõukogude ajal. Muideks, koristustöid tehakse siin riigis vana hea põrandalapiga.
Polotski linnas asub (üks sadadest) Euroopa keskpunkt. Siin lausa sertifikaatide tahvel kohe käepärast võtta - kõik pitsatid peal ja puha :)
Edasi liigume väiksemasse linna nimega Topnitsa. Teeme mõnusa jalutuskäigu, vaatame kohalikku kaubandust. Silma hakkab autahvel! Päriselt! Ja neid näeme reisil veel mitmeid-mitmeid. Siin linnakeses asub aadressil Majakovski 13 majake, mille ehitas eestlane, kes küüditati. Ta ei julgenud Eestisse tagasi tulla enne, kui aastal 1961.
Meid asuvad jälitama väiksed poisid, kes eputavad ja möllavad. Hõikavad meile muudkui "hello". Siinsed lapsed lähevad väga elevile, kui näevad välismaalasi - püüavad silma paista ja leiavad võimaluse tulla ja öelda "tere".
Plaanis üks väike looduspark-loomaaed. Nime ma ei mäleta, aga sellest pole ka lugu, sest ma pole nii kohutavas loomaias veel käinud - tohutu kolossaalsed raudpuurid, mis on veel värvitud rõvedalt tumerohelisteks. Loomad näevad seal välja nagu linnaväljakul häbipostis. Mul hakkab kohe alguses halb ja lähen siit minema.
Siin maal on hobune veel täitsa arvestatav abimees.
Lisaks hobusele hakkab tänavapildis silma nii mõnigi meie jaoks unustatud sõiduvahend.
Sõites mööda maad, näeme, et põllud on kõik korralikult üles haritud ja käivad juba kibedad kevadtööd juba käimas. Niisama seisvat tühermaad või kulupõldu ei hakka kordagi silma. Põllutöid ei sega ka üleujutused ning nii linna- kui ka külapildis käib üks pidev koristamine ja korrastamine. Mõni on selleks tähtsaks puhuks end eriti üles löönud.
Puud ja postid on lubjatud valgeks. Väidetavalt liiklusohutuse huvides, kuid nad on valged ka sügavates parkides ja liiklusest täiesti eemal. Ei saagi aru, mis see mõte on, aga igatahes huvitav vaadata. Värvi saab igatahes osta peaaegu igalt poolt.
Valgevenes on nii nagu Venemaalgi päris palju n-ö sotsiaalseid töökohti. Näiteks Orša hotellis saame pärast check-ini kaardikese, mille peame oma korruse korrapidaja kätte andma ning tema siis väljastab võtme. Ja ühte tööd teeb siin tavaliselt väga-väga palju inimesi - igal pool käib üks suur sebimine ja toimetamine.
Söögikohtades hakkab silma see, et väga palju ei pakuta Valgevene toite, pigem on menüüs esindatud teiste rahvuste köögid.
Arved toidu eest kirjutatakse käsitsi ja tavaliselt kogu laua peale kokku. Päris keeruline on siis arvutada ja mässata ning seda hullu raha lugeda.
Mogiljovis (Mahiloŭ) sööme lõunat kohvikus "Minutka". Siinpool hakkab paistma rohkem nõuka-aega: teenindajad on pahurad ja peaaegu kõik, mis me tellime, on otsas. Söögi ootamine võtab tohutu aja. Meie omavaheline vestlus tekitab taaskord elevust ning kõrvallauast tuleb noormees uurima, et kes me sellised oleme. Tüüp teeb meile välja ringi konjakit ning üritab rääkida, et siin riigis pole kõik päris korras, kuid õnneks ta sõbrad ei lase sel poliitilisel monoloogil pikalt kesta
Külastan kohalikku apteeki. Siin müüakse neid vanaaegseid pudelilutte!!! Mäletate neid rõvedaid pruune? Vat jah, just neid. Mõtlen, et ostan paar tükki kaasa, et hea teha lapsi saavatele sõbrannadele naljakat kingitust, kuid saba on liiga pikk ja ma ei viitsi oodata. Hiljem enam üheski apteegis ei paista selliseid. Kahju ikka, et esimesest ära ei ostnud!
Asutuste sildid on ka päris huvitavad. Kord on majas - igal asjal on oma number - apteek nr 1, lasteaed nr 5, stalovaja nr 4 jne. Kui oled kord juba kuskile asutusse sisenenud, siis näed kõigepealt pikka tahvlit infoga kuidas istuda või kuidas astuda. Kõik lehed on allkirjastatud ja pitsatiga kaunistatud. Paber, allkiri ja pitsat maksavad siin riigis nii mõndagi.
Ööbime Rechincias (Регица). Tegemist on selle reisi kõige rõvedama ja kõige kallima hotelliga. Igas toas on inventuurileht. Enne lahkumist kargabki tädi tuppa käterätikuid üle lugema. Toa juurde kuuluv inventar on ka selline veidi omamoodi.
Elamust pakub ka siinne restoran. Inglise- ja venekeelse menüü vahel puudub igasugune harmoonia ning koostöö nii hindade kui ka toitude osas. Lisaks on venekeelse menüü vahel pikk ja põhjalik inventuurileht, mis näitab ära, kui palju trahvi sa maksad ühe või teise nõu lõhkumise eest. Klaasi lõhkumine maksis vist ca 20 000 rubla ja taldriku lõhkumine 24 000 (taldrikud, klaasid on muidugi kõik erinevate suurustega ja erinevate hindadega). Nagu ikka, ilustavad seda huvitavat lehte allkiri ja pitsat.
Uus päev on jälle üks väga omapärane ning see viib meid kõigest 30 kilomeetri kaugusele Tšernobolist. Teeme väikese peatuse külakeses nimega Pragin. Mina põikan ka sisse kohalikku pisikesse raamatukokku, mille riiulitel ilutsevad peamiselt nahkköites väljaanded (tõenäoliselt partei ajalugu). Püsinäitus sisaldab erinevaid teavikuid Tšernoboli katastroofist. Raamatukogutöötaja on tore ja väga jutukas.
Olen vist juba öelnud, et kõik siin riigis on värvitud. Mis ei ole värvitud, seda parasjagu värvitakse. Praginis ilutseb ühel majaseinal järjekordne maal kangelastest ning seda pildistades hüppab äkki autor kuskilt välja ning poseerib uhkusega oma kunstiteose najal.
Saadan Praginist koju postkaardi. Lastele peab ju teada andma, et toad tuleb ära koristada :) Muideks, postkaart oli juba vähem kui nädala pärast kohal!
Postkaardid muidugi kujutavad peamiselt kolossaalarhitektuuri. Kõige rõvedama kaardi saavad Tiina ja Tarmo enne meid, aga ka meie oma on piisavalt rõve. Hiljem saadame ka 9. mai tervituskaarte. Need on ka väga rõvedad :) Šokolaadide kujundus on ka natuke rõve :)
Pärast Tšernoboli katastroofi käskis Valgevene valitsus 30 kilomeetri raadiuses kõigil inimestel jätta oma kodu. Valitsus ei maksnud inimestele mitte mingit kompensatsiooni. Kaasa ei lubatud võtta midagi peale seljariiete. Isegi lemmikloomad tuli maha jätta. Läheme vaatama ühte sellist küla - Oстроглягы. Isamaasõja ausammas on muidugi täiesti korrastatud, kuid ülejäänud pilt on kurb.
Tšernoboli 30-kilomeetri piiri ääres räägime veidi juttu "piirivalvuritega". Piiri kaunistavad sellised sildid:
Lisaks paljudele muudele vaatamisväärsustele tuleks eraldi ära nimetada "kaunistused" - Valgevenelased juba oskavad enda ümber "ilu" luua. Õued on kaunistatud kõikvõimalike meetoditega - kusjuures päris palju saab siin näha taaskasutust autorehvidele ning plastpudelitele, bussipeatused on uhkeks maalitud, külasid ümbritsevad kilomeetrite pikkused värvitud aiad, kaevude ja kaupluste ümbrused on nagu pisikesed teemapargid ning mõnes kohas on isegi kurepesade ümbrused ära kaunistatud. Teeääred on täis pisikesi piknikukohti, mis on niisamuti uhkeks kaunistatud.
Sõidame läbi Moserist (Мазыр). Seda linna nimetatakse Valgevene Šveitsiks ja seda tema mägise pinnamoe tõttu. Bussiaknast näeme vana hea kaljavaati. Kahjuks surub aeg peale ja selles linnas me kolistada ei saa.
Teeme peatuse väikeses Макарычый külas, mille poekene (nagu ka paljud teised külapoed) on üks järjekordne vaatamisväärsus. Eraldi tuleks ära mainida leivariiulid, kaalud ning konserviriiul. Poetöötajad ei soovi fotole jääda, kuid nad on meiega sõbralikud.
Sõidame Pripjati kanti ning näeme siin tohutuid üleujutusi. Lisaks näeme Patjuška suvilat ning külastame ühte eriti udupeent ja ülesvuntsitud puhkeala, mis on mõeldud eelkõige Saksa turistidele.
Pinskis avaneb võimalus külastada panka ning saame vastuse küsimusele, miks kannavad mehed ridiküle. Muidugi - kuskohas nad siis seda hullu raha hoidma peaks?
Kolm viimast ööd Valgevenes veedame Beloe Osero (Белое озеро) turismibaasis. Toad on siin euroremonditud, kuid kogu ülejäänud kompleks tuletab lausa ülivingelt lapsepõlve meelde. Siin avaneb ka võimalus külastada esimest tõelist Stalovajat.
Kui rääkida "odavatest" Valgevene hindadest, siis pean kindlasti ära mainima asjaolu, et jah - kohalik toodang on tõesti üsna odav, kuid importkaubad on oluliselt kallimad ja paljud asjad on isegi kallimad kui meil. Näiteks pean apteegist ostma meresoolalahuse, miks maksab 2 eurot rohkem kui meil. Sama kehtib ka šokolaadide, tarbekaupade ja kõige muu kohta.
Ja ma ei saa ka öelda, et see kohalik kraam just väga odav oleks. Varasematel aastatel olla siin riigis kõik asjad igal pool sama hinnaga, kuid nüüd on küll näha olulist erinevust külapoe ning suurlinna hindade vahel.
Külastame mitmeid turge ja nendel pakutavaks lemmikartikliks on värvilised kunstlilled. Samuti tohutupalju kosmeetikat ning riideid. Nagu meilgi - kõikide putkade kraam on üsna üheülbaline.
Pikalt töölt eemal olles hakkab kutsehaigus välja lööma ning Brestis keskendume turismiinfokeskuse otsingule. Sellist asutust me siit siiski ei leia. Lõpuks lähme "Inturisti" hotelli uurima. Admninnineiu vaatab mulle suurte silmadega otsa ja küsib: mis infot te siis tahate saada? Otske putkast kaart! Hiljem saan teada, et siin maal on siiski vähemalt kaks TIKi. Üks on Minskis ja teise asukoht ei tule meelde.
Bresti kindluse juures õnnestub näha igavese tule vahtkonnavahetust.
Bresti tänavapilt on üsna modernne ning meenutab rohkem mõnda Euroopa suurlinna
Selles riigis näeb igal sammul monumente (peategelaseks on Lenin) ning sõjatehnikale pühandatud teemaväljakuid.
Olengi vist enda jaoks huvitavamad märkused kirja saanud. Valgevene on üks äärmiselt huvitav riik, mida külastades saan enneolematult palju sootuks teistmoodi fotosid.
Soovitan soojalt külastada seda väikest imedemaad.
