pühapäev, 22. märts 2015

Lust ja lillepidu

Veel nädalapäevad tagasi sai Botaanikaaias lilli otsitud kui tikutulega. No õuest vähemalt. Siis käisin läbi lumikellukese, mõne krookuse ja lumekupu kohad ning oligi aial tiir peal. Eile aga algas kevad, mis otseloomulikult tähendab automaatselt seda, et nüüd peavad lilled õitsema. Ja meil siin, Tartus, on kord majas: kui on kevad, siis lilled ka õitsevad. Nii õues kui toas. Palun, vaadake, kui ei usu! 







 
















Kui nüüd tundub, et lilli sai vähe või mingil põhjusel ei sbi Tartu botaanikaaia lilled vaatamiseks, siis on välja pakkuda Tallinna botaanikaia orhideed Ilmari fotosima läbi. 

Kes aga Tartus tahab ise orhideed üle vaadata, siis vihjeks niipalju, et kuigi näitus on ametlikult lõppenud, jagub seal käpaliste õitsemist küll ja veel. Tallinna kohta andmed puuduvad. 




laupäev, 21. märts 2015

Seenelkäik Taevaskoja moodi

Kunagi ammu-ammu, kui olin just peegelkaamera soetanud, aga loodusetundmises veel üsna tuhm, nägin Taevaskojas limatünnikuid (Sarcosoma globosum). Nagu öeldud, olin tol ajal suts tuhm ning ei tulnud selle pealegi, et pildistada neid  väga omanäolisi tegeleasi, kes ei ole mitte ainult ühed kõige veidrama välimusega seened, vaid ka et neid leidub Eestis vaid 17 kasvukohas. 


Otsustasin need tegelased taaskord üles otsida ning seekord ka korralikult pildi peale püüda. 


Limatünniku näol on tegemist kõdusaproobiga, mis tähendab, et ta elatab ennast surnud organismidest. Hõimkonna poolest kuulub tema kottseente hulka. 


Limatünnik kuulub nii Eesti punasesse raamatusse kui ka looduskaitsealuste liikide I kategooriasse. Tegelikult ei tohiks selle kategooria isendite kasvukohti avalikustada, kuid see on vist ka ilma mnu postituseta üsna üldteada fakt, et Taevaskojast neid leida võib. 


Tänu taevale ei ole limatünniku viljakehad söödavad, muidu oleks arvatavasti nende eksistents oluliselt suuremas ohus. 

Aga limatünnik ei olnud mitte ainuke seen minu tänasel retkel. 


Nende tegelastega, nagu enamus kännuseentega, ei ole ma veel isiklikult tuttav ning taaskord on oodatud abistavad käed ja väed. 


Murumunad, tõenäoliselt need kõige harilikumad (Lycoperdon perlatum), on talve edukalt üle elanud ja saanud ämmatossudeks. 


Seentest veel niipalju, et eks ma lootsin ka kevadkogritsaid leida. Peaaegu leidsingi - ühe isendi, mille kübara läbimõõduks umbes 1 cm. Jätsin ta kosuma ja oma sugulasi maa seest välja tulema ergutama. 

Möödunud nädalal otsisin Tartumaalt sinililli. Selline põnev tööülesanne. Aga ei leidnudki. Kevade esimese päeva puhul leidsin nemad siiski üles Põlvamaalt. 



kolmapäev, 18. märts 2015

Siis kui töö ja vile koos käivad

Lihtsalt tasub omale hankida selline töökoht, kus tuleb pidevalt mööda ilma ringi uhada. Nii on veidi huvitavam elada. 

Verev karikseen (Sarcoscypha coccinea)

Nende poole ma veel pöörduda ei oska. Uurin alles. 

 Peipsi ja tema rüsijää

 Jäävangis

Mart

esmaspäev, 16. märts 2015

pühapäev, 8. märts 2015

Tuulest toodud, tuulest viidud

2015 aasta talguhooaeg on nüüd pidulikult ning ametlikult avatud.
Rammu saar asub Kolga lahes. Vikipeedia andmetel on seal 2012 aasta seisuga üks püsielanik, kuid täna ei ela seal enam kedagi peale ühe rebase. Vähemalt püsivalt mitte. Suviseid majapidamisi on aga 4-5.
Üks osa talgulisi hakkab kohe üle mere Rammu poole tüürima. 

Kunagi oli siin talusid 20-ringis, kuid 1953 lõi Nõukogude piirivalve viimasedki elanikud minema. Siinsed põliselanikud olla soomerootsi päritolu. Vikipeedia artiklile üsna sarnase ajaloolise ülevaate annab ka meie võõrustaja Madis.

Üks kahest saare tuletornist. Tuulisel ööl krigiseb kosmiliselt.

Saare pindalaks on natuke üle 100 hetkari ning suures osas on see kaetud mändidega. Just nende mändide eemaldamine ongi sealne talgutöö. Taaskord ei hävita me kenasid tugevaid puid mitte ilmaasjata.
Meie tubli Liisu. Ikka rabab mitme eest. 

Lugu selline, et Rammu saar on tegelikult alati olnud lage maa. Nõukogude aja lõpus, nii 80ndate keskpaiku aga haaras meid mingi enneolematu puuistutamispaanika. Kõik vähegi lagedad platsid said siis mändi-kuuske täis laotud. Käisin isegi kooliajal õige mitmel istutusobjektil.

Liisu ja Kristiine

Puude istutamine on tegelikult tore mõte, aga enne selle töö ette võtmist võiks veidi plaani pidada sihtpunktide sobivuse üle. Rammul nii juhtuski, et istutati kinni omalaadne ja üsna haruldane kooslus - kukemarjanõmm. Ise ma polegi Eestis kuskil peale rabade kukemarja nii hoolikalt vohamas näinud. Aga siin saarel teda jagub vasemale ja paremale.

Pruunid laigud maapinnal ongi kukemarjapuhmad

Kukemari aga vajab kasvamiseks valgust, kuid suured ja laiaoksalised männid varjavad selle täiesti ära.
Eva-Mariaga oleme juba kolm talgut koos ära juhtinud. 

Ja nii ongi tänaseks otsustatud, et saagu mis saab, aga nõmm tuleb päästa.

Ühed kaheksast seeneliigist, mida nägin. Mulle tundmatud.  

Tartust lahkudes saadab meid soe ja mõnus päikesepaiste, kuid mida põhja poole, seda tuulisemaks ja kahtlasemaks kisub. Plaanid kipuvad ka venima ning viimane paaditäis talgulisi viiakse üle juba peaaegu pimedas. Siinkõneleja nende hulgas. Tuul ulub, laine mühiseb. Meri on sünkmust ja väga ähvardav. Paat on pool aega õhus ja lendab üle lainete. Küll tahaks kalu toita!

Möödundaastaseid murumune siin jagub. 

Nagu ikka mööduvad laupäevased töötunnid märkamatult ning õhtul tuleb ära teha ka kiirmatk, kuna ilmateate järgi on ainus lootus mandrile saamiseks pühapäeva varane hommik.

Liina aitas määrata - lõhislehikud (Schizophyllum commune) 

Saarel on tegelikult päris lahe loodus-kultuuriline matkarada ja selle pikkukeks on ca 4 km. Kuna kisub pimedaks, siis läbime seekord vaid poole. Valgusolud on kesised, mistõttu pildid matkast kalduvad rohkem sellise sügava kunsti valdkonda.

Pesakastid kosklatele

Räägivad, et siin pesitseb üks rebane. No tegutsemisjälgi vaadeldes pakuks ma vähemalt 10-pealist seltskonda. Tundub, et just Rammu saarelt saigi armastatud rahvakirjanik Andrus Kivirähk inspiratsiooni raamatu "Kaka ja kevad" kirjutamiseks.


Lisaks ekskrementidekuhilatele leiab päris palju mõrvapaiku. Allolev pealuu sai vähemalt neli (endise) omanikupakkumist: orav, mügri, nirk ja kajakas. Tundub, et kajakas on õige vastus, sest selle pakkus värske zooloogia doktor. 

Pealuu pikkuseks ca 6 cm. Kelle oma? 

Kuigi Rammu saar on üsna pisitilluke, mahub siia lausa kolm järve. Maajärve kaldalt põikame kiirmatka käigus läbi.

Maajärv

Pisitillukeses surnuaias nägin kõige värskemat hauda aastast 2005. Surnuaiavärav on muinsuskaitse all. Plekist katuse abil aga on siinsed piirivalvurid ennast ja eks teisigi ennastunustavalt lõbustanud. Täpsuslaskmisest on katus täitsa auklik.


Kuigi Rammu saar on imetilluke, jääb sel korral päris palju avastamata. Aga tänavu peaksid veel vähemalt kahed talgud siin toimuma, niiet võimalust selle toreda pisikese saare avastamiseks on küll ja veel. Jälgi ikka talguinfot