Aasta esimene kuu hakkab läbi saama. Nii ilusat jaanuari ei mäletagi. Ilmataat on näidanud meile oma võimeid küll igast vaatenurgast. On olnud päikest, pilvi, tuult, lund, isegi natuke vihma.
Parimad hetked 2009 aasta jaanuarist on kokku segatud.

Talvised matkad vol 1

Pühapäeva pärastlõuna Selli-Sillaotsa õpperajal

Selli-Sillaotsa õpperada asub Alam-Pedja looduskaitsealal Laeva rabas, Tallin-Tartu maanteele uskumatult lähedal. Nii lähedal, et isegi maanteemüra on vaikse ilmaga rabasse kosta. Aga leida ei olegi õiget kohta niisama lihtne. Laeva kaupluse müüjaneiu oskas meie küsimise pealegi vaid õlgu kehitada ja pead raputada – ei tea! Läksime siis omal käel õnne proovima – ise arutades, kas on see parem, kui viidad kohale ei juhata – nii on ju vähem inimesi meie sihtkohas. Nojahh, kas isegi üles leiame..

Palupõhjat ei leia kaardilt ega näe ühtegi teeviita. Proovime ühte teeotsa, kõhutunde järgi. Pikk-pikk sirge, kahel pool vaid soine mets. Tee on kitsas ja väga jääs. Pikk-pikk. Tee ääres on põnevad mahajäetud majakesed. Arutame, miks on sellises kohas majakesed maha jäetud ja kui vahva oleks siinse looduse keskel suviti viibida... üks neist võiks ju meie suvemaja olla...?

Ühtäkki paistab majake, mis kindlasti ei ole maha jäetud. Selli talu! Siit ju algabki matkarada! Hurraaa, kõhutunne ei petnudki!

Pargime auto, väljume ja inspekteerime ümbrust. Parklas pisike illustratiivne kaardike näitab, et siit saab alguse Selli-Sillaotsa õpperada. Küll on hea meel! Arvutame – raja pikkus umbes 5 km – sobib!

Kott kokku, fotokas ja muu vajalik kaasa ning start!

Rada saab alguse Selli-Rehesaare taliteel ning kulgeb läbi palumänniku. Suvel on siin kindlasti palju mustikaid ning sügisepoole pohlasid. Infostend lubab, et kui hästi läheb, võib kohata musträhni. Tahaks küll teda kohata, aga samas tahaks ka edasi liikuda. Teinekord, ehk. Nüüd jälle üks koht teada, kus võib musträhni oodata. Palumännik on võimas – korraks hakkab siiski kripeldama, et äkki raba ei tulegi..?

Järgmine stend räägib, et nüüd oleme soorannas – sellist vahvat väljendit ei ole varem kuulnudki. Muidugi, kui mere ääres on rand, miks siis soo ääres ei võiks randa olla. Veel uhkemini kõlaks – rabarand! No kui rand, siis varsti on loota ka merd! Praegu ta veel ei paista puude vahelt, paistma hakkab hoopis – vahitorn. Nii põnevat vaatetorni ei ole kaua näinud! Teeme plaani, et siin saaks suvel ööbida. Loodetavasti pole suveöödel Laeva raba liiga ülerahvastatud. Torn on sobiv koht piknikukoti lahtiharutamiseks. Soe tee teeb olemise mõnusaks ja peagi võib retke jätkata. Vahitornist saime juba hea ülevaate – raba on täies hiilguses olemas, paistab vaid, et laukaid siin ei ole. No pole hullu - praegu, lume ja jääga, ei annakski laukad erilist lisaväärtsut.

Oi, kui libe on laudtee – paksud jäärümakad on päris ohtlikud, tuleb ettevaatlik olla. Esimesed meetrid tulebki käia vaid pea maas, rada jälgides ning omaette pobisedes – nii ei saagi ju raba näha. Mõne aja pärast jalg harjub konarusi õigesti arvestama ning saab silmad tõsta raba imetlema. Raba nagu raba ikka – ILUS. Esindatud paistavad olevat kõik traditsioonilised rabataimed – sookail, jõhvikas, kukemari, hanevits (küüvits), tupp-villpea, kindlasti on ka selles rabas huulheina, aga jaanuarikuiste ilmaoludega ei ole võimalik seda põnevat taime näha. Laeva rabas on ka liikuvat vett, seetõttu kasvab siin rohkelt pilliroogu ning ubalehte. Nagu ikka rabas, on peamiseks puuliigiks rabamänd - kahe kuni kolmemeetriste taimede vanuseks võib olla isegi rohkem kui sada aastat. Väikese rabariba lõppedes algab soosaar, mida kutsutakse Kõrgepaluks. Siinlooklev laastutee on ehitatud loomade rajale –suvel peesitavat siin isegi rästikud! Soosaare lõpust algab siirdesoo, mille taimestik on mitmekesisem kui rabas. Kase populatsioon on suurem, samuti kasvab siin mustikaid, pohli ning põdrasambliku halle tupse.

Mõne aja pärast algab madalsoo – jälle uus keskkond,mis on taimede populatsiooni poolest liigirikkam kui raba. Madalsoo on soo kujunemise esimene aste, siinsed taimed kajastavad nimedeski oma kasvukohta – soo-murakas, sookask ja nõnda edasi.

Jõuamegi tasapisi tagasi kruusateele – kunagise Sillaotsa talu maadele. Aga tahaks väga veel rabas kõndida. Taevaski lubab peatset roosakat loojangut just raba kohale. Valmistume tagurpidikäiguks – kui ühtäkki: „tokk-tokk-tokk“ Kas leiab nüüd aset esimene kohtumine lubatud musträhniga? Uurime pingsalt puudelatvu – ei, sedapuhku siiski toksijaks suur-kirjurähn, kes asjalikult tegutsedes ei lase meie kohalolekust ennast häirida. On ta ju parasjagu kõrgel ka, mis meist siis ikka. Vahetame objektiivi, ning sihime. Toksija aga ei taha täna poseerida – lendab eemale, kuuse otsa, kust heidab meile veel kavalaid pilke.

Tagasikõndides lisame veidi sammu, kuna tuul on tõusnud. Täna siiski ei tule oodatud loojangutaevast – hall pilv on taeva vallutanud. Sellele vaatamata tasus tagurpidikäik end igati ära!

Läbi vaheldusrikka maastiku auto poole kõmpides kipuvad mõtted nii umbes 30 kilomeetri kaugusele –Lõunakeskuse parklasse –nende inimeste peale, kes otsivad parkimiskohta või oma autot sealt rägastikust. Päris kahju on neist.