Ma tegelikult ei taha eriti, et talv tuleb.
esmaspäev, 12. oktoober 2009
laupäev, 25. juuli 2009
Trip 09
1. päev.
Väljasõit kodust hommikul kell 7. Plaanis on läbida Poola ning jääda mõnda Tsehhi teeäärsesse hotelli. Müüdid poola libapolitseinikest ja muidu igasugustest jubedustest olid niisuguste plaanide põhjustajaks. Jõudes sinna maale aga avastasime esimeseks (meeldivaks) üllatuseks, et sõiduauto ei pea maksma teemaksu. Juba hakkab Poolamaa meeldima.
Umbes 100 km piirist asub armas väike linnake Augustow. Kuna autos on juba kõva 10 tundi mööda saadetud, otsustame teha väikse linnamatka. Esimene, mis silma hakkab, on meeletu pulmlemine (laupäeva õhtu..). Ilusa kahe torniga kiriku juures on 3-4 pruutpaari, kes oma järjekorda ootavad.
Poolas olles tekib meil küsimus, et kui palju võiks kell olla… otsustame üksmeelselt, et terve tunni meie ajast ees. Kinnitust saame sellele pargipingil istuva vanaonu käekellalt.
Leides, et Augustow ei paku meile rohkem miskit huvitavat, suundume edasi Varssavi poole. Jätkuvalt lootes Poolamaa õhtuks läbida. Nojah, veel 300 km sõitnud, otsustame siiski jääda ankrusse. Hirm libapolitseinike ees oli ka juba taandunud ning valisimegi ööbimiseks hotelli suuremas linnas – Bialystockis. Kaheinimese toa eest tuli välja käia 130 zlotti. Nojah, räpane ja must, aga vähemalt sai pikali maha. Öine matk samas linnas turgutas päev otsa sõitnud meelt ja vaimu. Linna juures jäi peamiselt silma arhitektuur – kirikud, kirikud.
2. päev
Esimene peatus Varssav. Suure kultuuripalee hoone küljes olev kell näita
b aega kaks tundi vähem kui meie kellad. Mõtleme veel, et egas neid kirikukelli tasugi uskuda. Lõpuks aga siiski selgub, et kell ongi meie ajast tunni võrra aga ja eelmisel õhtul papi kell näitas hoopis 17 mitte 19.
Varssavis kõige huvitavam kogemus oli metroosõit ( 20 minuti pilet 2 zlotti). Ega linnas midagi eriti vaadata polnudki – huvitav arhitektuur (vist) peaväljakul ning eelpoolmainitud kultuuripalee – see on ka Varssavi kõige kõrgem hoone. Pääse torni tippu maksis 20 zlotti. Mehed käisid ikka üleval ära. Sealt tipust saidki nad konstateerida fakti, et suurt muud pole Varssavis vaadata. Muide, meie teel oli Varssav ainuke pealinn, kus nädalavahetusel tasuta parkimine.
Varssav külastatud, võtame suuna Tsehhimaa peale. Valitud Poola „kiirtee“ osutub täielikuks õudusunenäoks – kiirusepiirangud vahelduvad 70 ja 50. igal pool kaamerad ka üleval. Päris pimedas alles jõuame Poola lõunaossa, millel juba täitsa uus topograafia – tasane maastik asendub mägedega. Väga suured need vist ei ole (pime on) aga kõrvad lähevad küll juba laskudes lukku. Õhtul kümne paiku jõuame viimaks Tsehhi. Sel kellaajal valitseb maad juba kottpimedus. Vinjeti saame osta piiriäärsest putkast – maksab tema 4,50 eurot (10 päeva).
Nüüd siis oleks vaja leida koht, kuhu telk üles panna – valime sõitmiseks jälle kiirtee. Seekord on lubatud juba mõistlikumad kiirused, aga teekvaliteet ei ole suurem asi. Tsehhis jääb kohe silma tanklate arvukuse tugev vähenemine (võrreldes Poolaga) ning ka see, et enamik neist on öösiti suletud. Läbisõit piiriäärsetest väikelinnadest võtab juuksed peas püsti – kus on siis need IMEKENAD tsehhi väikelinnad, mis olevat igaüks omaette vaatamisväärsus.??? Meie näeme ainult nõuka-aja pärandit ja palju tööstusalasid…
Eks vast väsimus teeb ka oma töö, igatahes ei leia me alguses tsehhist küll midagi teab mis meeldivat. Paremaks läheb meeleolu siis, kui leiame esimese 24h avatud tankla, kus on ilus, puhas tualett ning teenindajad väga armsad ja sõbralikud.
Lõpuks tekib teeäärde kauaoodatud telkimisala märk. Selle ala leidmine on küll paras ooper – umbes 5 km käänulisi-väänulisi teid pidi leiame oodatud sihtpunkti. Kassa on avatud küll ainult 23-ni, aga meil õnnestub siiski sinna telkima saada.
3. päev
Hommikul näeme Tsehhimaad hoopis uue pilguga – meie telkimiskoht (Autokemping Prihrazy) asub imeilusas kanjonis, ümberringi on kõrged pangad – imekena vaatepilt! Ilm on ka mõnsa – poolvinene, pole liiga palav ega ka külm mitte. Nelja inimese telkimine maksis 360 tsehhi krooni (hinna sees on 4 inimest, auto, telgiplats).
Võtame suuna Prahale. Selle linna kirjelduse jätan vahele… kes on näinud, see teab. Kes ei ole näinud… minge vaadake ise! Tasub minna.
Tõdeme ühiselt, et mõned tunnid on Praha jaoks liiga väike aeg. Vaja oleks vähemalt nädalat. Aga seda meil ei ole. Niiet edasi. Suund karstikoobastele.
Tee peal aga avastame, et kellaaeg juba hiline ja tõenäoliselt on koopad juba suletud (interneti-eeltöö väidab sama).
Võtame siis hoopis uueks sihtpunktiks Bratislava. Slovakkiast tahame muid kohti külastamata läbi sõita. Slovakkias maksab 10-päevane teevinjett 12 eurot.
Bratislavasse jõuame õhtul 8 paiku. Hakkab vaikselt pimenema. Esimene äratundmisrõõm – parkla vastas ilutseb Viru hotell…
Bratislava mulle ei meeldi. Must ja räpane ning närviline – kolm minu jaoks seda linna iseloomustavat märksõna. Kõikide kaupade hinnad on antud nii eurodes kui kohalikus rahas. Ei tea täpselt, millal nad läksid üle eurole, aga paistab, et üsna hiljuti. Ja kas teine hind on antud selleks, et saab veel tasuda ka kohalikus rahas, seda ei saanudki kindlaks teha. Silma jäi veel autojuhtide liigne temperamentsus – ei lase keegi sind rida vahetades enda ette ja ülekäigurajal jalakäijaid nähes surus enamik gaasi juurde. Meie reisiseltskonna üks liige sai erilise pahameele osaliseks, kui oli juba (ülekäigurajal) poole tee peal ning auto hakkas just temani jõudma. Küll tädi vandus ja vehkis kätega. Mõtlesime, et äkki seal maal tähendab sebra just seda, et siit ei või üle minna…
Nüüd siis juba kolmas pealinn külastatud hakkame suunduma Ungarisse. Tahame jõuda ööseks Balatoni järve äärde, kus erinevatel andmetel on metsikult telkimiskohti.
Piirile jõuame sutsu enne päikeseloojangut. Piiripunktist ostame teedekasutusõiguse – sedapuhku ei saa vinjetti vaid andmed sisestatakse arvutisse. Hind jälle 12 eurot. Vahetame piiril ka veidi kohalikku raha. 40 euro eest saame 8500 forintit. Päris lahe on natuke aega nii rikas olla muide kiirteel on suurimaks lubatud kiiruseks 160! ja need ungarlased ei lase ennast nii "väiksest" pakkumisest eriti segada. :)
Tanklas aga meie rõõm väheneb oluliselt – paagitäie kütte eest tuleb 9500 forintit välja käia. No ja üldse ajavad need hinnad hulluks
Aga üldiselt ikka tundub olevat suhteliselt odav riik (kui need jubedad hinnad 20-ga jagada).
Asume siis otsima Balatoni järve ning sealseid paljusid telkimiskohti. Nagu ikka ei õnnestu kõik esimese korraga, teeninduskoha märgid lubavad telkimist ja muudki huvitavat, kuid lõpuks kohale jõudes ootab ees tühjus. Mitmes kohas ka nii, et esimene telkimiskoha märk lubab telki, voodit, ja ma ei tea mida veel. Teisel, mõni kilomeeter hiljem, kaovad juba osad funktsioonid ja kohale jõudes jälle sama asi – ei miskit.
Lõpuks leiame siiski ühe telkimisala, mis osutub linnaks linnas – seal on lisaks telkimis- ja kämbiplatsidele olemas poed, baarid, väike ujumiskompleks jne. pindalalt hõivab see vast umbes Palamuse-suuruse ala. Lähedalasuvas baaris käib pidu hommikuni… see natuke raskendab magamist.
4. päev
Kell 8 hommikul on sooja 28 kraadi. Inspekteerime ümbrust – telkimisala on tõesti lahe (nimeks tal Balatontourist). Poepidajad vedivad välja turistimeeneid – postkaarte, külmkapimagneteid. Väike turg on pungil täis ujumisvahendeid, pearätte, mütse. Poodides müüakse isegi wc-pumpasid. Meeli aga ärritab ööbimise eest tasumine – kui reklaamsildil on ilutseb hind: inimene – 1000 forintit, siis makstes ilmneb, et ühe inimese eest maksime hoopis 1300 forintit. Ei hakka aga seal juuksekarva lõhki ajama. Kuigi teenindajad oskavad väga hästi inglise keelt. Kokku läks see ööbimine maksma 11 380 forintit – meie reisi kõige kallim ööbimine ja seda igas mõttes
Enne kämpingust lahkumist sööme ka hommikusööki – sealsamas kohvikus maksab buffee-laua eine 1000 forintit/inimese kohta. Söök on hea – muna on parasjagu soolakas ning lisaks tavalistele hommikusöökidele on saada rikkalikult (kohalikke?) puuvilju.
Kämpingust lahkumise ajaks on õhutemperatuur tõusnud juba 30 kraadini ning seega otsustame teha supluse Balatoni järves. Hakkame mööda järvekallast põhja suunduma. Ujumiskoha leidmine ei ole iseenesest keeruline, kuid autot on võimalik parkida vaid hea raha eest. Tee aga on nii kitsas, et lihtsalt niisama tee äärde ei ole ka just hea autot jätta. Esimesest tasulisest parklast sõidame siiski mööda ning peatselt leiame võimaluse teeääres parkimiseks. Vesi on selge ja soe – taamal paistavad mäed ning külad/linnad.
Veelinde on väga vähe – näeme vaid mõnda parti.
Niikaua kui teised rannas sulistavad otsustan teha kiirmatka teisel pool teed asuvasse metsa. Metsaalune on meie silmale harjunud sambla ning samblikute asemel täitunud luuderohuga. Ühe puu alt leian eelmise aasta kreeka pähkleid. Taimestik on üsna ühetooniline kuid siiski enamus taimi on uued ja põnevad uurida. Silma hakkab harukordselt palju ämblikuvõrke.
Juba 30 kraadi ületanud temperatuur aga ei võimalda pikalt metsas konutada, pealegi, olen veepudeli maha unustanud. Sinna metsa läheks kas kevadel või veidi sügisepoole uuesti.
Suplus supeldud ning metsas käidud hakkame vaikselt suunduma lõppsihtpunkti – Horvaatia – poole. Teel läbime rohkearvuliselt ungari mägikülakesi, mis igaüks on omaette vaatamisväärsus. Ühes külakeses (nimi juba unustatud) on näha eriti suurt sagimist – palju rahvast, turg jne. otsustame veidi ringi vaadata. Vaevalt saame auto pargitud, kui üks neiuke jookseb mingi lipikuga meie poole ja teatab, et võime parkimise eest pärast maksta. Nojah, sellega oleme juba harjunud, et naljalt ilma maksmata siin maal hakkama ei saa.
Külake on armas nagu nad kõik teeääres paistsid. Leiame ka populaarsuse põhjuse – külas asuv hiigelsuur kahe torniga kirik, mida käiakse vaatamas. Meie jätame kiriku lähemalt uurimata ning vaatame niisama külavahel ringi. Turg pakub kõikvõimalikke kohalikke tooteid – peamiselt ripuvad müügilettidel paprikakaunad, küüslauguvanikud, mitut sorti hoidised, mis näevad jõle ilusad välja. Samuti pakutakse riidekaupa ning loomulikult turistimeeneid. Parkimise eest maksame 135 forintit.
Otsutame ühiselt, et Budapesti külastame tagasiteel ning sisestame gepsule mingi Horvaatia piiriäärse linnakese.
Nüüd hakkab tekkima nii põnevus kui ka ärevus. Esiteks on kuulda, et mõned ei ole saanud Horvaatiasse ID kaardiga, meie seltskonnas aga pole kõigil passe kaasas. Aretame juba tagavaraplaane, et mis siis saab, kui ei lasta üle piiri.
Horvaatia piiripunkt. Üsna pikk sõiduautode rivi. Oleme juba harjunud schengeni-riikide piiripunktidest lihtsalt läbi sõitma, nüüd aga ootavad meid tõsiste nägudega tõmmud mehed. Natuke võtab isegi kõhedaks.
Piirivalvurile anname solidaarsuse mõttes kõik ID-kaardid ja ei ole nendega mingit probleemi. Onu ei küsi isegi autodokumente. Vahva! Olemegi lõpuks kohal! Meie rõõmukilgetest saavad vist ka piirivalvurid veel osa, kuna autoaken on veel kinni laskmata.
Nonii – esimesed muljed…. Soe on. Väga soe. Õhtul kell 17 on sooja umbes 36 kraadi.
Kiirtee eest tuleb jälle tasuda, kuid Horvaatias ei ole ühtset teemaksu, vaid tuleb tasuda teatud lõikude läbimise eest.
Otsustame, et pärast esimese tasulise (38 kunat) lõigu läbimist enam kiirteid ei kasuta, sest tegelikult oleme enamus riikidest suurt midagi nägemata läbi sõitnud. Nüüd aga tahaks kohalikku elu ka nautida. Kiirteelt seda ju ei saa.
Sisestame gepsule Zagrebi. Jõuame linna erilise tipptunni ajaks. Auto termomeeter näitab 42 kraadi (sõidu pealt). Pargime auto kuskile juhuslikku parklasse ning väljume sealt. Vähem kui 10 minuti pärast oleme autos tagasi ja kindel otsus – mitte seda linna külastada. Kõik varem netistleitud Zagrebi ilud ja võlud ei ahvatle enam. Paistab, et valisime selle uhke linna külastamiseks väga vale aastaaja.
Kõht on aga juba väga tühjaks läinud aga linnast väljudes jääb meie teele üks supermarket (Billa) ning vana hea McDonalds. Kaupluse teenindaja on äärmiselt ebameeldiv ja millegipärast väga kuri. Aga eks seda juhtub igalpool. Ilmneb ka, et Billa on suhteliselt kallis kauplus. Kaubavalik meie mõistes on üsna väike, autos paremini säilivaid snäkke pole üldse saada, üldse on viineritaolisi asju (nagu hiljem selgub, siis kõigis kauplustes) vaid kaks-kolm sorti. Üsna suur on piimatoodete valik – millest enamik ei asetse külmas! Mäkk on tavaline ja turvaline
Järgmise linnana jääb meie teele Karlovic. Teeme siin peatuse, et natuke ümbrust uurida. Linnake on üsna väike, aga väga räpane. Peaväljak meenutab Kuressaare vanalinna (mis loomulikult on palju puhtam). Üldse on juba Ungarist alates oluliselt vähenenud nõuka-aja arhitektuur. Horvaatias on palju kohvikuid, baare ja pubisid. Nii linnas kui külades. Vahepeal on mulje, et külas on rohkem pubisid kui elumajasid. Ühes karlovici baaris joome kohvi – teenindaja on suht üllatunud ja vist isegi sutsu pahane, kui ta mõnusast seltskonnast hetkeks eemale veame.
Karlovicist ei ole enam pikk tee meie reisi kõige olulisema sihtpunkti – Plitvice järvedeni. Otsustame hakata sinnapoole sõitma ning loota, et ehk on tee peal mõni telkimisplats.
Kõigepealt leiame ühe horvaatias populaarse kodumajutuskoha. Perenaine jookseb meile õue vastu ja on sõbralikkuse etalon ise. Kutsub kohe tuba vaatama ning hindadest ei sõnagi esialgu. Inglise keelt ta eriti ei mõista ning enamus suhtlust käib viipekeeles. Majake on armas, hele ja puhas. Tuba on samuti väga ilus ja puhas, kõik rõduga ja puha. Hinnakiri – 12 eurot/inimene. No ei ole just väga kallis, aga siiski meie rahakotid seekord niisugust summat ei talu. Jätame vahva perenaise ning liigume edasi.
Telkimisplatsi leiame ka üsna pea. Siin on pakkumine – 255 Kunat neli inimest. Kellaaeg hiline, võtame siis selle (kuigi tädi juures oleks vist odavam olnud). Meile antakse koht täpselt maantee kõrval. See teeb kohe veidi murelikuks – aga õnneks adminnipreili võtab koheselt me muret kuulda ning lubab meil kolida kaugemale.
See on samuti üsna suur kämpinguala, aga sedapuhku on tualett ainult üks kogu selle kamba peale, dušikohti vaid kaks. Ei viitsi mina seal rahvasummas oodata, küll pesen end kunagi teine kord, mil selleks paremad võimalused. Hambad saab pestud ka auto juures pudeli vee abiga.
Esimest korda reisi ajal hakkab öösel telgis külm. Hiljem selgub, et Horvaatias on sisemaal väga kõikuv temperatuur. Iga mõnesaja meetri järelt tervitab meid uus temperatuurinäit – 21, 30, 26, 33 jne. jahedusest oluliselt hullemaks katsumuseks aga osutub kõrvaltalus elav kukeisand, kes otsustab juba enne valgenemist alustada turistide äratamisega. Kukel vedas, et meid eraldas kõrge võrkaed
Soovitus: kui plaanite Horvaatias telkida, siis ärge tehke seda võimaluse korral sisemaal. Minge kohe mere äärde!
5. päev
Hommikul võtame suuna Plitvice peale. Jõuame sinna vaevalt tunniga. Enne rahvusparki jõudmist teeme peatuse kaljuastangul, kus imetleme loodust ning leiame ühe kreegitaolise vilja puu. Tangime ühe karbi neid vilju täis.
Rahvuspargi väravas ootab meid päris meeldiv üllatus – erinevalt teistest paikadest, kus oleme juba käinud, peavad siinsed hinnad internetis lubatuga paika – ehk siis – täiskasvanu 110 kunat ja auto parkimine 7 kunat tund.
Parkla asub keset metsa ning vaba kohta on üsna raske leida. Eks ole sellest varemgi räägitud, et Euroopa on avastanud Horvaatia võlud. Eesti numbrimärki aga peale meie ei paistagi.
Oleme valinud kõige pikema –H marsruudi. Autorong viib meid umbes 5 km kaugusele. Tee kulgeb kõrgetel kaljuastangutel ning vahepeal on juba päris hirmus. All orgudes aga paistavad järved. Need on sinised.
Kui meid on maha pandud, siis algab 8 km matk tagasi autorongijaama. Jätan nüüd pargi kirjelduse vahele. See on koht, kus tekkinud emotsioonid on kindlasti igal külastajal isemoodi. Minupoolne lühikeseks kokkuvõtteks vaid niipalju – kui paradiis on olemas, siis on ta midagi selle koha sarnast.
Aga siiski mõni soovitus: kindlasti kaasa veepudeleid ning natuke süüa. Kui jõuate (H-marsruudil) praamiga üle järve ning selleks ajaks on vesi otsas, siis ärge jookske seda kohe müügiputkast ostma (1,5 liitrit 27 kunat!!!!), tualettide juures on tankimiseks mõeldud kraan, kust saab väga puhast ja hea maitsega vett tasuta. Tuleks ka arvestada, et rajal ei ole ühtegi tualetti enne, kui on praamisõit läbitud (kokku umbes 5 km). Metsa alla minek on ka suht keeruline, kuna esiteks sebivad igal pool inimesed ning teiseks asub mets väga järskude kaljunukkide jalamil.
Kokku kulub meil rahvuspargis umbes 7 tundi. Või isegi sutsu rohkem. Jõle soe on – umbes 33 kraadi, aga õnneks on siin meil sõbraks jahutav tuul. Samuti niisutame aeg-ajalt keha teeäärsete järvede vee pealepritsimisega. See küll vist ei ole lubatud, aga kardame keha ülekuumenemist rohkem kui trahvi.
Õhtul asume teele mere poole. Maastik muutub järjest mägisemaks ning ilmneb, et need künkad, mille üle juba Poola lõunaosas ohhetasime, pole tegelikult miskit meie eeslaiuva vaatepildi kõrval. Sõidame läbi sisemaa-poolsete mägikülade, kus kohalikud teevad oma igapäevatoimetusi. Naljakalt jääb silma, et suuremates asulates on pidevalt näha heinaveo traktoreid. kohalikud on sõbralikud. Lehvitavad ja teretavad. Leiame ka ühe Lidl-keti poe, kus täiendame toiduvarusid. Avastan ühe eriti hea kohaliku jogurtisordi.
Mägedes sõidust on kõrvad lukus ning suu imestusest lahti – no on ikka ilus! Meie reisi kõige meeliülendavaks momendiks osutub hetk, kui oleme ületanud mäetipu, mille järel meie ees laiub meri koos peatselt loojuva päikesega. Tasus tulla nii kaugele, et seda vaatepilti siit ülevalt mäeharjalt imetleda…
Pärast mõneminutist vaikust suundume alla mereäärsete asulate poole, kuna hakkab juba pimenema ning tahaks magamiskohta leida. Esimeses suuremas asulas peatume siiski veel korra – mägede ja mere harmoonilist koosmõju imetlema.
Kui olen autost väljunud, kuulen endale suunatud küsimust: Tere, kuidas läheb? Esmalt mõtlen, et meie teine naisreisija on suurest ilunautlemisest segi läinud, kuid siis jõuab kohale, et küsimus tuli minu kõrval seisvalt armsalt neiult, kes oli eesti numbrimärki nähes meie juurde jooksnud. Poola hotellist lahkudes polnud me näinud ühtegi eestlast. Nüüd oli selline tunne, et kohe kallistaks seda tütarlast ning tema reisikaaslast. Tegemist oli hääletajatega, kes olid juba pool Euroopat läbi käinud (väga huvitav oleks nende blogi lugeda).
Heade vastastikuste soovidega lahkume neiudest ning järgmises külas leiame kiiresti telkimiskoha. Jutud, et Aadria mere ääres on see lõbu kõige kallim, osutub vähemalt selle koha jaoks täielikuks laimuks – saame oma reisi kõige odavama öömaja – 170 kunat neli inimest. Otsustame, et seekord jääme paigale kaheks ööks. Sõidame ringi ümberkaudsetes külades, linnades, naudime merevõlusid ning tunneme end muidu hästi.
See kämping asub perenaise pisitillukese õue peal. Meile antakse plats, mis on nagu omaette apartment – väike trepike viib meid maapinnast veidi kõrgemale ning meie plats on ümbritsetud väikese betoonseinaga (mis täidab vist aiafunktsiooni) ning kõikvõimalike erinevate kohalike puude-põõsastega. Ühesõnaga oleme täitsa omaette nurgakeses. Siiksi on meil ka naabrid – Lõuna-Euroopale kohaselt asuvad siingi majakesed üksteise otsas ning meie perenaise naabrid on nüüd ka paariks päevaks meie naabrid.
Kohe hakkab silma putukate rohkus. Varem ei ole seda nii mere lähedal näinud. Siin lendavad rohutirtsud, mingid jõle suured rohelised põrnikad, hommikul selgub ka, et meil on veel ühed naabrid – sipelgad.
Kui telk üleval, otsustame minna randa ning nautida meretuult (õues on 33 kraadi sooja, kell on umbes 22 õhtul). Ranna leidmine osutub üsna keeruliseks – kogu rannaäär on maju täis ning põhjamaalasele iseloomulikult ei julge ega taha me teiste õue ronida. Külastame kohalikku poekest, mis peaks juba kell 20 olema suletud, aga vilgas tegevus käib. Küsime poemüüjalt õlut, mida ei näe pakutava kauba hulgas. Tädi üritab meile vist seletada, et peame taara enne vastu andma. Lõpuks ta aga lööb käega ja toob meile kõrvalhoonest purgiõlut. Ostuprotsess käib nii: seisame neljakesi poe ees, tädi toob õlled meile kätte ning annab märku, et üks meist võiks sisse maksma tulla
Nii, aga randa tahaks nüüd küll. Leiame poe kõrvalt ühe kohaliku onu, kellelt küsime, et kuidas saab randa. Onu, saades aru, mida soovime, hõikab elavalt aaaaaa, biitš! Tulge aga, kohe saate! Ilmneb, et randa saabki ainult läbi õuede. Näitab meile tee kätte ja ütleb, et kuni hommikuni on see rand meie päralt
Nojah, peab tõe huvides täpsustama, et rand kujutab endast graniiti ja betooni. Liiva ei ole. Mingit pikalt märjakssaamisjokutamist ka ei ole, kuna kohe läheb sügavaks ja põhi on ebameeldivalt kivine. Mõttekam on kohe ujuma hakata. Kell on umbes 12 öösel ja väljas on kottpime. Ujuda pimedas ja põhjatus Aadria meres on küll natuke hirmutav, kuid siiski väga vinge kogemus. Vesi on nii soolane, et meil vist ei ole isegi kartulikeeduvesi nii soolane. Ujumisliigutusi polegi eriti tarvis, see vesi hoiab ise pinnal. Veest väljudes on hetk natuke külm, kuid kohe hakkab uuesti palav ning kõige mõttekam on sinna tagasi minna. Tekib mingi ülev tunne – just sellist puhkust ma tahtsingi!
Mere äärest tagasi minnes, on õues nii soe, et bikiinidele me midagi peale ei panegi, kõnnime nendega ja tunneme, et elu on ikka jõle ilus!
Enne magamajäämist teeme veel väikese jalutuskäigu külas. Kõigepealt jääb silma Zimmer - kohtade rohkus, neid on vist pea igas majas. Hindasid aga me ei jõuagi enam uurida, kuigi alguses oli see plaanis. Kohalikud elanikud istuvad oa majakeste juures ning räägivad juttu. Kes juba magab, sel on välisuks lahti… Nende inimeste kõrge sotsiaalsus jääb silma ka järgnevate päevade jooksul.
6. päev
Ärkan hommikul valju sirina peale. Selline tunne, et kui ma telgist kohe välja ei hüppa, saevad tirtsud vaiad läbi. Hommiku teeb rõõmsamaks teadmine, et täna pole vaja telki ega muud kraami pakkida vaid võib kohe asuda kohalikke võlusid nautima. Telkimiskohtade ümber sebib majaperemees, kes tühjendab prügikaste ning viskab tõenäoliselt horvaatiakeelseid nalju. Suundume külast välja – tagasi sinna suuremasse asulasse, kus nägime eelmisel õhtul eesti neiusid. Seal paistis suurem rannaala olevat. Esimene meeldiv üllatus – parkimine on täitsa tasuta!
Rannas ei ole palju rahvast. Temperatuur jätkuvalt 33 kraadi, kuid siin on natuke abiks jahutav meretuul. Nojah, ega ta tegelt just jahuta, aga natuke leevendab ikka. Kõige paremaks jahutajaks on merevesi, kust niipea välja ei taha tullagi. Eelmisel õhtul olid eesti neiud soovitanud proovida snorgeldamist. Rannasasuvalt turuplatsilt soetame kamba peale ühe komplekti vajalikke vahendeid (180 kunat). Minu esimene emotsioon – paanikahoog. Jalad ulatuvad põhja, aga ikkagi on see kõik liiga uus ja tundmatu maailm. Merepõhi on imekena. Värvilisi kalakesi ja koralle küll ei ole – pigem meenutab merepõhi metsas kõdunevaid puid – sammal ning puuseened. Aga see on nii ilus! Siin-seal sebivad ka väikesed kalakesed, kes ennast meist eriti häirida ei lase. Kui asi hakkab käppa saama, siis ei taha enam kuidagi maski teistele loovutada
Otsustame tutvuda ka mõne kohaliku linnaga ning suundume Zadari peale. Linnas satume kohe turistilõksude ohvriks – laseme omale hennatätokad teha – minul on ämblik, mis maksab 50 kunat. Nojah, nüüd, nädal hiljem siin seda kõike kirja pannes pean tõdema, et ega sellest kahenädalasest ämblikust pole enam miskit alles.
Üks meie reisikaaslastest kohtub siin eestlastega – kes ütlevad talle, et neil on veel neli nädalat aega kohapeal olemiseks… tuleb meelde, et homme peame meie juba hakkama tagasi sõitma. Kahju on kohe.
Zadar on ilus mereäärne linn. Vanalinnas ei ole mitte tänav vaid on PÕRAND. Siin on kunagi asunud suur merekindlus, mida me küll vaatama ei jõuagi. Püsime rohkem mere ääres – seal ei lase tuul kehal liiga üle kuumeneda. Sadamas leiame ka infot saarekruiiside kohta – päevakruiis, mis sisaldab toite ja jooke maksab 250 kunat. Ei ole just kallis, kuid sellel reisil jätame siiski kruiisi vahele.
Zadarist tagasi sõites peame tõdema, et mägiteede kvaliteet on hämmastavalt hea. Saan teada, et kardan jubedalt kõrgust – enamuse teest on liblikad kõhus.
Õhtul tutvume ka kohaliku ööeluga, kuid millegipärast võtab väsimus maad ning peatselt suundume telki. Ei raatsi viimast ööd siin kulutada vaid magamisele ning käime veel ka rannas. Istume, kuulame merekohinat ning võitleme vahepeal tõusnud tuulega. Ujuma ei julge minna, tuul on tõsiselt kõva. Aga siiski on hea siin ja väga kahju on mõelda, et juba homme tuleb hakata vaikselt kodu poole suunduma…
7. päev
asjad kokku ja mõttedki juba vaikselt seatud kodulainele. Täna õhtuks peame juba selle fantastilise maa piiri ületama. Aga hommikut võtame rahulikult. Esimene peatus mere ääres. Siin on natuke tasasem rand ja isegi on vahelduseks graniidile peent kruusa. Rannas ennast paika sättides sosistab reiskaaslane: mul on tunne, et meie selja taga on eestlased. Ilmneb, et ongi nii – eesti perekond, ema, isa ja kaks last. Vahetame natuke muljeid ja kogemusi. Vahva on nii kaugel kohtuda kaasmaalastega
Uuesti snorgeldama. Levisid kuuldused, et siin pidada meritähti olema. Minul jäid need küll kahjuks nägemata – ei julgenud nii sügavale minna. Aga selle eest leidsin merisiilikuid. Või nojah, tõdesin õudusega, et need olid kogu aeg meie jalge all olnud. Naispool oli omale eelmisel päeval Zadarist soetanud vastavad rannajalanõud, aga mehed tatsasid seal siilikute vahel ju täitsa paljajalu… brrrrrrrrr! Siilik paistab hästi pehme armsa kerakesena, kuid tegelikult on ta kivikõva (tegime selle ühe toika abil kindlaks). Uskumatu, missuguseid moodustisi Vanataat siia ilma on elama paigutanud on.
Siinne merepõhi on juba veidi huvitavam – kalade populatsioon on oluliselt suurem – ujun koos umbes kümnesentimeetriste mustade kaladega ühes parves, no on võimas küll! Snorgeldamise tipphetkeks aga osutub umbes meetriste kalade parv, kes minust end segada ei lase ja ajavad rahulikult oma kalaasju.
Sõidame edasi mööda mägiteid. Siin läheb asi juba päris järsuks ja järjest õudsemaks. Püüan paaniliselt rahu säilitada… aga ei õnnestu. Kahjuks. Tahaks nautida, aga ikka on hirm nahas. Eks vist ole nii lühikese aja jooksul liiga palju äärmusi – mäetipud ja merepõhjad…
Jõuame ühte, paistab, et väga poppi, kuurortlinna. Mitte ei mäleta nime. Otsustame veel teha viimase merekülastuse. Siin linnas keeb rannaelu – rannaks on küll jälle betoonastangud ja vesi on kohe ilma põhjata. Proovime ka viimast korda snorgeldada, kuid ilmneb, et siinses merepõhjas pole midagi näha – liga palju rahvast vees ning põhi on liiga sügaval.
Naudime mõne tunnikese selle linna võlusid, imetleme kauneid esmaklassilisi hotelle ning uhkeid palmialleesid…
Aga lõpuks peab minema. Hakkame sõitma sisemaa poole. Viimased järsud mägiteelõigud. Viimased pilgud merele. Päike hakkab varsti sinna kukkuma. Autosse tekib vaikus ja tundub, et kõik sätivad päikseprille näole. Liblikad tiirutavad veel jupp aega kurgus…
Kuna Budapest on veel külastamata, sisestame selle gepsule ning otsustame, et katsume võimalikult lähedale jõuda. Öö veedame seekord autos, ühes kiirteeäärses tanklas Ungaris.
8. päev
Kondid on tsipa valusad autos kõveras magamisest. Budapest asub 80 km kaugusel. Bensukas on mõnus – saab pesta, saab süüa – ühesõnaga kõik, mis vaja on olemas.
Budapestis leiame üllatuseks täiesti tasuta parkimiskoha. Meil aga puudub linna kaart ning paistab, et seda pole ka kusagilt väga hankida. Suundume tunde järgi jõe poole. See oli suht rumal tegu – jõgi asus mitme km kaugusel ning ilm oli jätkuvalt väga palav.
Budapestist ei jäänud väga ilusaid mälestusi. Eks oli selles süüdi reisiväsimus ning ka üle mõistuse kuum ilm. Igatahes tundusid täieliku pettusena jutud „imeilusast sinisest Doonaust“ – kuulge, see jõgi on nagu Ankhi jõgi Terry Pratchetti loomingus!
Budapest on väga närvilise liiklusega, rea vahetamine praktiliselt võimatu. Tegelikult teeme alateadlikult kõik, et siit võimalikult ruttu pääseda.
Infoks veel niipalju, et pangaautomaadist saab Ungaris 1000 ja 5000 forintit. 2 tuhandet tuli kaks korda 1000 võtta. Muidu üldiselt on hinnad suht odavad (kui need 20-ga jagada).
Ülejäänud Ungari läbime mööda kiirteid ning peatselt jõuame Slovakkiasse, kus tahaks veel ära külastada mõne karstikoopa. Aga vat nüüd on jama – küll on külmaks läinud! Õues vaid 22 kraadi ning jõle tuul ja paistab, et tuleb äikest. Leides lõpuks mingid koopad, ilmneb, et oleme mõne minuti hiljaks jäänd ning tänane viimane ekskursioon juba läks maa alla. Kahju küll, aga eks siis mõni teine kord. Sõidame vaikselt Poola poole. Tee peal tabab meid päris hirmus torm – tanklates prügikastid lendlevad ning vihmasajust ei näe korralikult läbigi. Kõuekõminat on kosta mitu head minutit. Mäed on ilusad – siin on nad metsaga kaetud – mõtlen, et küll siin oleks sügisel uhked vaated. Samuti on metsa nähes kõva igatsus ühe korraliku matka järele. Täna jääb see küll olemata.
Mulle meeldib Slovakkia (välja arvatud Bratislava). Ta on kuidagi puhas, ilus ja rahulik. Lõunamaine temperament on jäänud Ungari piirile toppama. Teenindajad on hästi viisakad ja sõbralikud, tualetid on ilusad ja puhtad. Üldse – meeldib siin. Tahaks väga tulla siia sügisel.
Ületame Poola piiri. Otsustame sõita nii kaugele kui jõudu on ning leida mõni odav teeäärne öömaja. Tõdeme järjekordselt poola teenindajate äärmist umbkeelsust. Kätega saavad küll jutud selgeks, aga hämmastav on ikka mõelda, et hotellis, mille ees pole ühtegi poola numbrimärgiga autot valitseb selline umbkeelsus…
Hotell on puhas ja armas (Marco) ööbimise eest tuleb maksta siin 100 zlotti/kahene tuba. Neljakesi tuppa ei olegi õnnestunud sel reisil saada, kuigi kõik räägivad, et on ilma vaevata saanud kahese toa nelja peale. Ei tea, kus nad kõik siis käivad nii uhkelt. Nojah, igatahes on päris naljakas üle pika aja voodis magada.
9. päev
100 zloti eest lubati meile ka hommikusööki. Lähme asja uurima – siin ei ole tavapärast hommikust buffet-lauda. On hoopis valida nelja erineva hommikumenüü vahel. Ülla-ülla – menüü on kirjutatud ilusas ja puhtas poola keeles!
Teenindaja annab kohe märku, et tema meie inglise ega vene keelest aru ei saa. No meie saame küll poola menüüs ühest sõnast aru – jaitsa – valime igaks juhuks kõik selle jaitsa - menüü siis, mine tea, mis poola jubedikud seal teistes on ja hommikusöök on kõige olulisem päeva osa, eriti enne 1500 km jutiga kojusõitu.
Poolas on sooja 14 kraadi. Sajab vastikut külma vihma. Sisestame gepsule KODU. Peaksime jõudma sinna kell 4 hommikul ehk siis ehk siis 18 tunni pärast. Otsustame, et järgmise öö, või niipalju kui sellest alles on, magame oma voodites.
Kuni Lätini saadab meid vihmasadu. Peatusi teeme harva ja lühidalt, tahaks koju juba. Kui peab minema, siis tahaks ruttu jõuda.
Üks vahemärkus: osades poola kauplustes ei saa kaardiga maksta alla 20 zloti suuruse ostu eest. Ja väga paljudes suurtes kauplustes ei saa üldse kaardiga maksta.
Läbime ka mõned tasuliste teede lõigud, mida minnes ei olnud. Siin on sama süsteem, mis Horvaatias, ainult selle vahega, et maksad kohe, kui tasulisele lõigule sisened. Kaks korda läbime tasulisi lõike, mõlemal korral hinnaks 6,5 zlotti.
Leedus Läti piiri ületades sekkusid meie tegemistesse piirivalvurid, kes kontrollisid dokumente ning suhtlesid meiega tõenäoliselt väga korrektses läti keeles.
Pärast Riia ringi luban autojuhile, et olen temaga üleval, kuid uni võtab siiski mu üle võimust. Ärkan kusagil metsade vahel, kuid Maarjamaale iseloomuliku koidupuna järgi saan aru, et olemegi jõudnud tagasi Eestisse.
Imelik on inimene – kaugel Aadria mere ääres tundus, et oleme maailma kõige ilusamas kohas. Nüüd aga, nähes päiksetõusupunas Palamuset, paistab see maailma kõige armsama külakesena.
Väljasõit kodust hommikul kell 7. Plaanis on läbida Poola ning jääda mõnda Tsehhi teeäärsesse hotelli. Müüdid poola libapolitseinikest ja muidu igasugustest jubedustest olid niisuguste plaanide põhjustajaks. Jõudes sinna maale aga avastasime esimeseks (meeldivaks) üllatuseks, et sõiduauto ei pea maksma teemaksu. Juba hakkab Poolamaa meeldima.
Umbes 100 km piirist asub armas väike linnake Augustow. Kuna autos on juba kõva 10 tundi mööda saadetud, otsustame teha väikse linnamatka. Esimene, mis silma hakkab, on meeletu pulmlemine (laupäeva õhtu..). Ilusa kahe torniga kiriku juures on 3-4 pruutpaari, kes oma järjekorda ootavad.
Poolas olles tekib meil küsimus, et kui palju võiks kell olla… otsustame üksmeelselt, et terve tunni meie ajast ees. Kinnitust saame sellele pargipingil istuva vanaonu käekellalt.
Leides, et Augustow ei paku meile rohkem miskit huvitavat, suundume edasi Varssavi poole. Jätkuvalt lootes Poolamaa õhtuks läbida. Nojah, veel 300 km sõitnud, otsustame siiski jääda ankrusse. Hirm libapolitseinike ees oli ka juba taandunud ning valisimegi ööbimiseks hotelli suuremas linnas – Bialystockis. Kaheinimese toa eest tuli välja käia 130 zlotti. Nojah, räpane ja must, aga vähemalt sai pikali maha. Öine matk samas linnas turgutas päev otsa sõitnud meelt ja vaimu. Linna juures jäi peamiselt silma arhitektuur – kirikud, kirikud.
2. päev
Esimene peatus Varssav. Suure kultuuripalee hoone küljes olev kell näita
b aega kaks tundi vähem kui meie kellad. Mõtleme veel, et egas neid kirikukelli tasugi uskuda. Lõpuks aga siiski selgub, et kell ongi meie ajast tunni võrra aga ja eelmisel õhtul papi kell näitas hoopis 17 mitte 19. Varssavis kõige huvitavam kogemus oli metroosõit ( 20 minuti pilet 2 zlotti). Ega linnas midagi eriti vaadata polnudki – huvitav arhitektuur (vist) peaväljakul ning eelpoolmainitud kultuuripalee – see on ka Varssavi kõige kõrgem hoone. Pääse torni tippu maksis 20 zlotti. Mehed käisid ikka üleval ära. Sealt tipust saidki nad konstateerida fakti, et suurt muud pole Varssavis vaadata. Muide, meie teel oli Varssav ainuke pealinn, kus nädalavahetusel tasuta parkimine.
Varssav külastatud, võtame suuna Tsehhimaa peale. Valitud Poola „kiirtee“ osutub täielikuks õudusunenäoks – kiirusepiirangud vahelduvad 70 ja 50. igal pool kaamerad ka üleval. Päris pimedas alles jõuame Poola lõunaossa, millel juba täitsa uus topograafia – tasane maastik asendub mägedega. Väga suured need vist ei ole (pime on) aga kõrvad lähevad küll juba laskudes lukku. Õhtul kümne paiku jõuame viimaks Tsehhi. Sel kellaajal valitseb maad juba kottpimedus. Vinjeti saame osta piiriäärsest putkast – maksab tema 4,50 eurot (10 päeva).
Nüüd siis oleks vaja leida koht, kuhu telk üles panna – valime sõitmiseks jälle kiirtee. Seekord on lubatud juba mõistlikumad kiirused, aga teekvaliteet ei ole suurem asi. Tsehhis jääb kohe silma tanklate arvukuse tugev vähenemine (võrreldes Poolaga) ning ka see, et enamik neist on öösiti suletud. Läbisõit piiriäärsetest väikelinnadest võtab juuksed peas püsti – kus on siis need IMEKENAD tsehhi väikelinnad, mis olevat igaüks omaette vaatamisväärsus.??? Meie näeme ainult nõuka-aja pärandit ja palju tööstusalasid…
Eks vast väsimus teeb ka oma töö, igatahes ei leia me alguses tsehhist küll midagi teab mis meeldivat. Paremaks läheb meeleolu siis, kui leiame esimese 24h avatud tankla, kus on ilus, puhas tualett ning teenindajad väga armsad ja sõbralikud.
Lõpuks tekib teeäärde kauaoodatud telkimisala märk. Selle ala leidmine on küll paras ooper – umbes 5 km käänulisi-väänulisi teid pidi leiame oodatud sihtpunkti. Kassa on avatud küll ainult 23-ni, aga meil õnnestub siiski sinna telkima saada.
3. päev
Hommikul näeme Tsehhimaad hoopis uue pilguga – meie telkimiskoht (Autokemping Prihrazy) asub imeilusas kanjonis, ümberringi on kõrged pangad – imekena vaatepilt! Ilm on ka mõnsa – poolvinene, pole liiga palav ega ka külm mitte. Nelja inimese telkimine maksis 360 tsehhi krooni (hinna sees on 4 inimest, auto, telgiplats).
Võtame suuna Prahale. Selle linna kirjelduse jätan vahele… kes on näinud, see teab. Kes ei ole näinud… minge vaadake ise! Tasub minna.
Tõdeme ühiselt, et mõned tunnid on Praha jaoks liiga väike aeg. Vaja oleks vähemalt nädalat. Aga seda meil ei ole. Niiet edasi. Suund karstikoobastele.
Tee peal aga avastame, et kellaaeg juba hiline ja tõenäoliselt on koopad juba suletud (interneti-eeltöö väidab sama).
Võtame siis hoopis uueks sihtpunktiks Bratislava. Slovakkiast tahame muid kohti külastamata läbi sõita. Slovakkias maksab 10-päevane teevinjett 12 eurot.
Bratislavasse jõuame õhtul 8 paiku. Hakkab vaikselt pimenema. Esimene äratundmisrõõm – parkla vastas ilutseb Viru hotell…
Bratislava mulle ei meeldi. Must ja räpane ning närviline – kolm minu jaoks seda linna iseloomustavat märksõna. Kõikide kaupade hinnad on antud nii eurodes kui kohalikus rahas. Ei tea täpselt, millal nad läksid üle eurole, aga paistab, et üsna hiljuti. Ja kas teine hind on antud selleks, et saab veel tasuda ka kohalikus rahas, seda ei saanudki kindlaks teha. Silma jäi veel autojuhtide liigne temperamentsus – ei lase keegi sind rida vahetades enda ette ja ülekäigurajal jalakäijaid nähes surus enamik gaasi juurde. Meie reisiseltskonna üks liige sai erilise pahameele osaliseks, kui oli juba (ülekäigurajal) poole tee peal ning auto hakkas just temani jõudma. Küll tädi vandus ja vehkis kätega. Mõtlesime, et äkki seal maal tähendab sebra just seda, et siit ei või üle minna…
Nüüd siis juba kolmas pealinn külastatud hakkame suunduma Ungarisse. Tahame jõuda ööseks Balatoni järve äärde, kus erinevatel andmetel on metsikult telkimiskohti.
Piirile jõuame sutsu enne päikeseloojangut. Piiripunktist ostame teedekasutusõiguse – sedapuhku ei saa vinjetti vaid andmed sisestatakse arvutisse. Hind jälle 12 eurot. Vahetame piiril ka veidi kohalikku raha. 40 euro eest saame 8500 forintit. Päris lahe on natuke aega nii rikas olla muide kiirteel on suurimaks lubatud kiiruseks 160! ja need ungarlased ei lase ennast nii "väiksest" pakkumisest eriti segada. :)
Tanklas aga meie rõõm väheneb oluliselt – paagitäie kütte eest tuleb 9500 forintit välja käia. No ja üldse ajavad need hinnad hulluks
Aga üldiselt ikka tundub olevat suhteliselt odav riik (kui need jubedad hinnad 20-ga jagada).
Asume siis otsima Balatoni järve ning sealseid paljusid telkimiskohti. Nagu ikka ei õnnestu kõik esimese korraga, teeninduskoha märgid lubavad telkimist ja muudki huvitavat, kuid lõpuks kohale jõudes ootab ees tühjus. Mitmes kohas ka nii, et esimene telkimiskoha märk lubab telki, voodit, ja ma ei tea mida veel. Teisel, mõni kilomeeter hiljem, kaovad juba osad funktsioonid ja kohale jõudes jälle sama asi – ei miskit.
Lõpuks leiame siiski ühe telkimisala, mis osutub linnaks linnas – seal on lisaks telkimis- ja kämbiplatsidele olemas poed, baarid, väike ujumiskompleks jne. pindalalt hõivab see vast umbes Palamuse-suuruse ala. Lähedalasuvas baaris käib pidu hommikuni… see natuke raskendab magamist.
4. päev
Kell 8 hommikul on sooja 28 kraadi. Inspekteerime ümbrust – telkimisala on tõesti lahe (nimeks tal Balatontourist). Poepidajad vedivad välja turistimeeneid – postkaarte, külmkapimagneteid. Väike turg on pungil täis ujumisvahendeid, pearätte, mütse. Poodides müüakse isegi wc-pumpasid. Meeli aga ärritab ööbimise eest tasumine – kui reklaamsildil on ilutseb hind: inimene – 1000 forintit, siis makstes ilmneb, et ühe inimese eest maksime hoopis 1300 forintit. Ei hakka aga seal juuksekarva lõhki ajama. Kuigi teenindajad oskavad väga hästi inglise keelt. Kokku läks see ööbimine maksma 11 380 forintit – meie reisi kõige kallim ööbimine ja seda igas mõttes
Enne kämpingust lahkumist sööme ka hommikusööki – sealsamas kohvikus maksab buffee-laua eine 1000 forintit/inimese kohta. Söök on hea – muna on parasjagu soolakas ning lisaks tavalistele hommikusöökidele on saada rikkalikult (kohalikke?) puuvilju.
Kämpingust lahkumise ajaks on õhutemperatuur tõusnud juba 30 kraadini ning seega otsustame teha supluse Balatoni järves. Hakkame mööda järvekallast põhja suunduma. Ujumiskoha leidmine ei ole iseenesest keeruline, kuid autot on võimalik parkida vaid hea raha eest. Tee aga on nii kitsas, et lihtsalt niisama tee äärde ei ole ka just hea autot jätta. Esimesest tasulisest parklast sõidame siiski mööda ning peatselt leiame võimaluse teeääres parkimiseks. Vesi on selge ja soe – taamal paistavad mäed ning külad/linnad.
Veelinde on väga vähe – näeme vaid mõnda parti.
Niikaua kui teised rannas sulistavad otsustan teha kiirmatka teisel pool teed asuvasse metsa. Metsaalune on meie silmale harjunud sambla ning samblikute asemel täitunud luuderohuga. Ühe puu alt leian eelmise aasta kreeka pähkleid. Taimestik on üsna ühetooniline kuid siiski enamus taimi on uued ja põnevad uurida. Silma hakkab harukordselt palju ämblikuvõrke.
Juba 30 kraadi ületanud temperatuur aga ei võimalda pikalt metsas konutada, pealegi, olen veepudeli maha unustanud. Sinna metsa läheks kas kevadel või veidi sügisepoole uuesti.
Suplus supeldud ning metsas käidud hakkame vaikselt suunduma lõppsihtpunkti – Horvaatia – poole. Teel läbime rohkearvuliselt ungari mägikülakesi, mis igaüks on omaette vaatamisväärsus. Ühes külakeses (nimi juba unustatud) on näha eriti suurt sagimist – palju rahvast, turg jne. otsustame veidi ringi vaadata. Vaevalt saame auto pargitud, kui üks neiuke jookseb mingi lipikuga meie poole ja teatab, et võime parkimise eest pärast maksta. Nojah, sellega oleme juba harjunud, et naljalt ilma maksmata siin maal hakkama ei saa.
Külake on armas nagu nad kõik teeääres paistsid. Leiame ka populaarsuse põhjuse – külas asuv hiigelsuur kahe torniga kirik, mida käiakse vaatamas. Meie jätame kiriku lähemalt uurimata ning vaatame niisama külavahel ringi. Turg pakub kõikvõimalikke kohalikke tooteid – peamiselt ripuvad müügilettidel paprikakaunad, küüslauguvanikud, mitut sorti hoidised, mis näevad jõle ilusad välja. Samuti pakutakse riidekaupa ning loomulikult turistimeeneid. Parkimise eest maksame 135 forintit.
Otsutame ühiselt, et Budapesti külastame tagasiteel ning sisestame gepsule mingi Horvaatia piiriäärse linnakese.
Nüüd hakkab tekkima nii põnevus kui ka ärevus. Esiteks on kuulda, et mõned ei ole saanud Horvaatiasse ID kaardiga, meie seltskonnas aga pole kõigil passe kaasas. Aretame juba tagavaraplaane, et mis siis saab, kui ei lasta üle piiri.
Horvaatia piiripunkt. Üsna pikk sõiduautode rivi. Oleme juba harjunud schengeni-riikide piiripunktidest lihtsalt läbi sõitma, nüüd aga ootavad meid tõsiste nägudega tõmmud mehed. Natuke võtab isegi kõhedaks.
Piirivalvurile anname solidaarsuse mõttes kõik ID-kaardid ja ei ole nendega mingit probleemi. Onu ei küsi isegi autodokumente. Vahva! Olemegi lõpuks kohal! Meie rõõmukilgetest saavad vist ka piirivalvurid veel osa, kuna autoaken on veel kinni laskmata.
Nonii – esimesed muljed…. Soe on. Väga soe. Õhtul kell 17 on sooja umbes 36 kraadi.
Kiirtee eest tuleb jälle tasuda, kuid Horvaatias ei ole ühtset teemaksu, vaid tuleb tasuda teatud lõikude läbimise eest.
Otsustame, et pärast esimese tasulise (38 kunat) lõigu läbimist enam kiirteid ei kasuta, sest tegelikult oleme enamus riikidest suurt midagi nägemata läbi sõitnud. Nüüd aga tahaks kohalikku elu ka nautida. Kiirteelt seda ju ei saa.
Sisestame gepsule Zagrebi. Jõuame linna erilise tipptunni ajaks. Auto termomeeter näitab 42 kraadi (sõidu pealt). Pargime auto kuskile juhuslikku parklasse ning väljume sealt. Vähem kui 10 minuti pärast oleme autos tagasi ja kindel otsus – mitte seda linna külastada. Kõik varem netistleitud Zagrebi ilud ja võlud ei ahvatle enam. Paistab, et valisime selle uhke linna külastamiseks väga vale aastaaja.
Kõht on aga juba väga tühjaks läinud aga linnast väljudes jääb meie teele üks supermarket (Billa) ning vana hea McDonalds. Kaupluse teenindaja on äärmiselt ebameeldiv ja millegipärast väga kuri. Aga eks seda juhtub igalpool. Ilmneb ka, et Billa on suhteliselt kallis kauplus. Kaubavalik meie mõistes on üsna väike, autos paremini säilivaid snäkke pole üldse saada, üldse on viineritaolisi asju (nagu hiljem selgub, siis kõigis kauplustes) vaid kaks-kolm sorti. Üsna suur on piimatoodete valik – millest enamik ei asetse külmas! Mäkk on tavaline ja turvaline
Järgmise linnana jääb meie teele Karlovic. Teeme siin peatuse, et natuke ümbrust uurida. Linnake on üsna väike, aga väga räpane. Peaväljak meenutab Kuressaare vanalinna (mis loomulikult on palju puhtam). Üldse on juba Ungarist alates oluliselt vähenenud nõuka-aja arhitektuur. Horvaatias on palju kohvikuid, baare ja pubisid. Nii linnas kui külades. Vahepeal on mulje, et külas on rohkem pubisid kui elumajasid. Ühes karlovici baaris joome kohvi – teenindaja on suht üllatunud ja vist isegi sutsu pahane, kui ta mõnusast seltskonnast hetkeks eemale veame.
Karlovicist ei ole enam pikk tee meie reisi kõige olulisema sihtpunkti – Plitvice järvedeni. Otsustame hakata sinnapoole sõitma ning loota, et ehk on tee peal mõni telkimisplats.
Kõigepealt leiame ühe horvaatias populaarse kodumajutuskoha. Perenaine jookseb meile õue vastu ja on sõbralikkuse etalon ise. Kutsub kohe tuba vaatama ning hindadest ei sõnagi esialgu. Inglise keelt ta eriti ei mõista ning enamus suhtlust käib viipekeeles. Majake on armas, hele ja puhas. Tuba on samuti väga ilus ja puhas, kõik rõduga ja puha. Hinnakiri – 12 eurot/inimene. No ei ole just väga kallis, aga siiski meie rahakotid seekord niisugust summat ei talu. Jätame vahva perenaise ning liigume edasi.
Telkimisplatsi leiame ka üsna pea. Siin on pakkumine – 255 Kunat neli inimest. Kellaaeg hiline, võtame siis selle (kuigi tädi juures oleks vist odavam olnud). Meile antakse koht täpselt maantee kõrval. See teeb kohe veidi murelikuks – aga õnneks adminnipreili võtab koheselt me muret kuulda ning lubab meil kolida kaugemale.
See on samuti üsna suur kämpinguala, aga sedapuhku on tualett ainult üks kogu selle kamba peale, dušikohti vaid kaks. Ei viitsi mina seal rahvasummas oodata, küll pesen end kunagi teine kord, mil selleks paremad võimalused. Hambad saab pestud ka auto juures pudeli vee abiga.
Esimest korda reisi ajal hakkab öösel telgis külm. Hiljem selgub, et Horvaatias on sisemaal väga kõikuv temperatuur. Iga mõnesaja meetri järelt tervitab meid uus temperatuurinäit – 21, 30, 26, 33 jne. jahedusest oluliselt hullemaks katsumuseks aga osutub kõrvaltalus elav kukeisand, kes otsustab juba enne valgenemist alustada turistide äratamisega. Kukel vedas, et meid eraldas kõrge võrkaed
Soovitus: kui plaanite Horvaatias telkida, siis ärge tehke seda võimaluse korral sisemaal. Minge kohe mere äärde!
5. päev
Hommikul võtame suuna Plitvice peale. Jõuame sinna vaevalt tunniga. Enne rahvusparki jõudmist teeme peatuse kaljuastangul, kus imetleme loodust ning leiame ühe kreegitaolise vilja puu. Tangime ühe karbi neid vilju täis.
Rahvuspargi väravas ootab meid päris meeldiv üllatus – erinevalt teistest paikadest, kus oleme juba käinud, peavad siinsed hinnad internetis lubatuga paika – ehk siis – täiskasvanu 110 kunat ja auto parkimine 7 kunat tund.
Parkla asub keset metsa ning vaba kohta on üsna raske leida. Eks ole sellest varemgi räägitud, et Euroopa on avastanud Horvaatia võlud. Eesti numbrimärki aga peale meie ei paistagi.
Oleme valinud kõige pikema –H marsruudi. Autorong viib meid umbes 5 km kaugusele. Tee kulgeb kõrgetel kaljuastangutel ning vahepeal on juba päris hirmus. All orgudes aga paistavad järved. Need on sinised.
Kui meid on maha pandud, siis algab 8 km matk tagasi autorongijaama. Jätan nüüd pargi kirjelduse vahele. See on koht, kus tekkinud emotsioonid on kindlasti igal külastajal isemoodi. Minupoolne lühikeseks kokkuvõtteks vaid niipalju – kui paradiis on olemas, siis on ta midagi selle koha sarnast.
Aga siiski mõni soovitus: kindlasti kaasa veepudeleid ning natuke süüa. Kui jõuate (H-marsruudil) praamiga üle järve ning selleks ajaks on vesi otsas, siis ärge jookske seda kohe müügiputkast ostma (1,5 liitrit 27 kunat!!!!), tualettide juures on tankimiseks mõeldud kraan, kust saab väga puhast ja hea maitsega vett tasuta. Tuleks ka arvestada, et rajal ei ole ühtegi tualetti enne, kui on praamisõit läbitud (kokku umbes 5 km). Metsa alla minek on ka suht keeruline, kuna esiteks sebivad igal pool inimesed ning teiseks asub mets väga järskude kaljunukkide jalamil.
Kokku kulub meil rahvuspargis umbes 7 tundi. Või isegi sutsu rohkem. Jõle soe on – umbes 33 kraadi, aga õnneks on siin meil sõbraks jahutav tuul. Samuti niisutame aeg-ajalt keha teeäärsete järvede vee pealepritsimisega. See küll vist ei ole lubatud, aga kardame keha ülekuumenemist rohkem kui trahvi.
Õhtul asume teele mere poole. Maastik muutub järjest mägisemaks ning ilmneb, et need künkad, mille üle juba Poola lõunaosas ohhetasime, pole tegelikult miskit meie eeslaiuva vaatepildi kõrval. Sõidame läbi sisemaa-poolsete mägikülade, kus kohalikud teevad oma igapäevatoimetusi. Naljakalt jääb silma, et suuremates asulates on pidevalt näha heinaveo traktoreid. kohalikud on sõbralikud. Lehvitavad ja teretavad. Leiame ka ühe Lidl-keti poe, kus täiendame toiduvarusid. Avastan ühe eriti hea kohaliku jogurtisordi.
Mägedes sõidust on kõrvad lukus ning suu imestusest lahti – no on ikka ilus! Meie reisi kõige meeliülendavaks momendiks osutub hetk, kui oleme ületanud mäetipu, mille järel meie ees laiub meri koos peatselt loojuva päikesega. Tasus tulla nii kaugele, et seda vaatepilti siit ülevalt mäeharjalt imetleda…
Pärast mõneminutist vaikust suundume alla mereäärsete asulate poole, kuna hakkab juba pimenema ning tahaks magamiskohta leida. Esimeses suuremas asulas peatume siiski veel korra – mägede ja mere harmoonilist koosmõju imetlema.
Kui olen autost väljunud, kuulen endale suunatud küsimust: Tere, kuidas läheb? Esmalt mõtlen, et meie teine naisreisija on suurest ilunautlemisest segi läinud, kuid siis jõuab kohale, et küsimus tuli minu kõrval seisvalt armsalt neiult, kes oli eesti numbrimärki nähes meie juurde jooksnud. Poola hotellist lahkudes polnud me näinud ühtegi eestlast. Nüüd oli selline tunne, et kohe kallistaks seda tütarlast ning tema reisikaaslast. Tegemist oli hääletajatega, kes olid juba pool Euroopat läbi käinud (väga huvitav oleks nende blogi lugeda).
Heade vastastikuste soovidega lahkume neiudest ning järgmises külas leiame kiiresti telkimiskoha. Jutud, et Aadria mere ääres on see lõbu kõige kallim, osutub vähemalt selle koha jaoks täielikuks laimuks – saame oma reisi kõige odavama öömaja – 170 kunat neli inimest. Otsustame, et seekord jääme paigale kaheks ööks. Sõidame ringi ümberkaudsetes külades, linnades, naudime merevõlusid ning tunneme end muidu hästi.
See kämping asub perenaise pisitillukese õue peal. Meile antakse plats, mis on nagu omaette apartment – väike trepike viib meid maapinnast veidi kõrgemale ning meie plats on ümbritsetud väikese betoonseinaga (mis täidab vist aiafunktsiooni) ning kõikvõimalike erinevate kohalike puude-põõsastega. Ühesõnaga oleme täitsa omaette nurgakeses. Siiksi on meil ka naabrid – Lõuna-Euroopale kohaselt asuvad siingi majakesed üksteise otsas ning meie perenaise naabrid on nüüd ka paariks päevaks meie naabrid.
Kohe hakkab silma putukate rohkus. Varem ei ole seda nii mere lähedal näinud. Siin lendavad rohutirtsud, mingid jõle suured rohelised põrnikad, hommikul selgub ka, et meil on veel ühed naabrid – sipelgad.
Kui telk üleval, otsustame minna randa ning nautida meretuult (õues on 33 kraadi sooja, kell on umbes 22 õhtul). Ranna leidmine osutub üsna keeruliseks – kogu rannaäär on maju täis ning põhjamaalasele iseloomulikult ei julge ega taha me teiste õue ronida. Külastame kohalikku poekest, mis peaks juba kell 20 olema suletud, aga vilgas tegevus käib. Küsime poemüüjalt õlut, mida ei näe pakutava kauba hulgas. Tädi üritab meile vist seletada, et peame taara enne vastu andma. Lõpuks ta aga lööb käega ja toob meile kõrvalhoonest purgiõlut. Ostuprotsess käib nii: seisame neljakesi poe ees, tädi toob õlled meile kätte ning annab märku, et üks meist võiks sisse maksma tulla
Nii, aga randa tahaks nüüd küll. Leiame poe kõrvalt ühe kohaliku onu, kellelt küsime, et kuidas saab randa. Onu, saades aru, mida soovime, hõikab elavalt aaaaaa, biitš! Tulge aga, kohe saate! Ilmneb, et randa saabki ainult läbi õuede. Näitab meile tee kätte ja ütleb, et kuni hommikuni on see rand meie päralt
Nojah, peab tõe huvides täpsustama, et rand kujutab endast graniiti ja betooni. Liiva ei ole. Mingit pikalt märjakssaamisjokutamist ka ei ole, kuna kohe läheb sügavaks ja põhi on ebameeldivalt kivine. Mõttekam on kohe ujuma hakata. Kell on umbes 12 öösel ja väljas on kottpime. Ujuda pimedas ja põhjatus Aadria meres on küll natuke hirmutav, kuid siiski väga vinge kogemus. Vesi on nii soolane, et meil vist ei ole isegi kartulikeeduvesi nii soolane. Ujumisliigutusi polegi eriti tarvis, see vesi hoiab ise pinnal. Veest väljudes on hetk natuke külm, kuid kohe hakkab uuesti palav ning kõige mõttekam on sinna tagasi minna. Tekib mingi ülev tunne – just sellist puhkust ma tahtsingi!
Mere äärest tagasi minnes, on õues nii soe, et bikiinidele me midagi peale ei panegi, kõnnime nendega ja tunneme, et elu on ikka jõle ilus!
Enne magamajäämist teeme veel väikese jalutuskäigu külas. Kõigepealt jääb silma Zimmer - kohtade rohkus, neid on vist pea igas majas. Hindasid aga me ei jõuagi enam uurida, kuigi alguses oli see plaanis. Kohalikud elanikud istuvad oa majakeste juures ning räägivad juttu. Kes juba magab, sel on välisuks lahti… Nende inimeste kõrge sotsiaalsus jääb silma ka järgnevate päevade jooksul.
6. päev
Ärkan hommikul valju sirina peale. Selline tunne, et kui ma telgist kohe välja ei hüppa, saevad tirtsud vaiad läbi. Hommiku teeb rõõmsamaks teadmine, et täna pole vaja telki ega muud kraami pakkida vaid võib kohe asuda kohalikke võlusid nautima. Telkimiskohtade ümber sebib majaperemees, kes tühjendab prügikaste ning viskab tõenäoliselt horvaatiakeelseid nalju. Suundume külast välja – tagasi sinna suuremasse asulasse, kus nägime eelmisel õhtul eesti neiusid. Seal paistis suurem rannaala olevat. Esimene meeldiv üllatus – parkimine on täitsa tasuta!
Rannas ei ole palju rahvast. Temperatuur jätkuvalt 33 kraadi, kuid siin on natuke abiks jahutav meretuul. Nojah, ega ta tegelt just jahuta, aga natuke leevendab ikka. Kõige paremaks jahutajaks on merevesi, kust niipea välja ei taha tullagi. Eelmisel õhtul olid eesti neiud soovitanud proovida snorgeldamist. Rannasasuvalt turuplatsilt soetame kamba peale ühe komplekti vajalikke vahendeid (180 kunat). Minu esimene emotsioon – paanikahoog. Jalad ulatuvad põhja, aga ikkagi on see kõik liiga uus ja tundmatu maailm. Merepõhi on imekena. Värvilisi kalakesi ja koralle küll ei ole – pigem meenutab merepõhi metsas kõdunevaid puid – sammal ning puuseened. Aga see on nii ilus! Siin-seal sebivad ka väikesed kalakesed, kes ennast meist eriti häirida ei lase. Kui asi hakkab käppa saama, siis ei taha enam kuidagi maski teistele loovutada
Otsustame tutvuda ka mõne kohaliku linnaga ning suundume Zadari peale. Linnas satume kohe turistilõksude ohvriks – laseme omale hennatätokad teha – minul on ämblik, mis maksab 50 kunat. Nojah, nüüd, nädal hiljem siin seda kõike kirja pannes pean tõdema, et ega sellest kahenädalasest ämblikust pole enam miskit alles.
Üks meie reisikaaslastest kohtub siin eestlastega – kes ütlevad talle, et neil on veel neli nädalat aega kohapeal olemiseks… tuleb meelde, et homme peame meie juba hakkama tagasi sõitma. Kahju on kohe.
Zadar on ilus mereäärne linn. Vanalinnas ei ole mitte tänav vaid on PÕRAND. Siin on kunagi asunud suur merekindlus, mida me küll vaatama ei jõuagi. Püsime rohkem mere ääres – seal ei lase tuul kehal liiga üle kuumeneda. Sadamas leiame ka infot saarekruiiside kohta – päevakruiis, mis sisaldab toite ja jooke maksab 250 kunat. Ei ole just kallis, kuid sellel reisil jätame siiski kruiisi vahele.
Zadarist tagasi sõites peame tõdema, et mägiteede kvaliteet on hämmastavalt hea. Saan teada, et kardan jubedalt kõrgust – enamuse teest on liblikad kõhus.
Õhtul tutvume ka kohaliku ööeluga, kuid millegipärast võtab väsimus maad ning peatselt suundume telki. Ei raatsi viimast ööd siin kulutada vaid magamisele ning käime veel ka rannas. Istume, kuulame merekohinat ning võitleme vahepeal tõusnud tuulega. Ujuma ei julge minna, tuul on tõsiselt kõva. Aga siiski on hea siin ja väga kahju on mõelda, et juba homme tuleb hakata vaikselt kodu poole suunduma…
7. päev
asjad kokku ja mõttedki juba vaikselt seatud kodulainele. Täna õhtuks peame juba selle fantastilise maa piiri ületama. Aga hommikut võtame rahulikult. Esimene peatus mere ääres. Siin on natuke tasasem rand ja isegi on vahelduseks graniidile peent kruusa. Rannas ennast paika sättides sosistab reiskaaslane: mul on tunne, et meie selja taga on eestlased. Ilmneb, et ongi nii – eesti perekond, ema, isa ja kaks last. Vahetame natuke muljeid ja kogemusi. Vahva on nii kaugel kohtuda kaasmaalastega
Uuesti snorgeldama. Levisid kuuldused, et siin pidada meritähti olema. Minul jäid need küll kahjuks nägemata – ei julgenud nii sügavale minna. Aga selle eest leidsin merisiilikuid. Või nojah, tõdesin õudusega, et need olid kogu aeg meie jalge all olnud. Naispool oli omale eelmisel päeval Zadarist soetanud vastavad rannajalanõud, aga mehed tatsasid seal siilikute vahel ju täitsa paljajalu… brrrrrrrrr! Siilik paistab hästi pehme armsa kerakesena, kuid tegelikult on ta kivikõva (tegime selle ühe toika abil kindlaks). Uskumatu, missuguseid moodustisi Vanataat siia ilma on elama paigutanud on.
Siinne merepõhi on juba veidi huvitavam – kalade populatsioon on oluliselt suurem – ujun koos umbes kümnesentimeetriste mustade kaladega ühes parves, no on võimas küll! Snorgeldamise tipphetkeks aga osutub umbes meetriste kalade parv, kes minust end segada ei lase ja ajavad rahulikult oma kalaasju.
Sõidame edasi mööda mägiteid. Siin läheb asi juba päris järsuks ja järjest õudsemaks. Püüan paaniliselt rahu säilitada… aga ei õnnestu. Kahjuks. Tahaks nautida, aga ikka on hirm nahas. Eks vist ole nii lühikese aja jooksul liiga palju äärmusi – mäetipud ja merepõhjad…
Jõuame ühte, paistab, et väga poppi, kuurortlinna. Mitte ei mäleta nime. Otsustame veel teha viimase merekülastuse. Siin linnas keeb rannaelu – rannaks on küll jälle betoonastangud ja vesi on kohe ilma põhjata. Proovime ka viimast korda snorgeldada, kuid ilmneb, et siinses merepõhjas pole midagi näha – liga palju rahvast vees ning põhi on liiga sügaval.
Naudime mõne tunnikese selle linna võlusid, imetleme kauneid esmaklassilisi hotelle ning uhkeid palmialleesid…
Aga lõpuks peab minema. Hakkame sõitma sisemaa poole. Viimased järsud mägiteelõigud. Viimased pilgud merele. Päike hakkab varsti sinna kukkuma. Autosse tekib vaikus ja tundub, et kõik sätivad päikseprille näole. Liblikad tiirutavad veel jupp aega kurgus…
Kuna Budapest on veel külastamata, sisestame selle gepsule ning otsustame, et katsume võimalikult lähedale jõuda. Öö veedame seekord autos, ühes kiirteeäärses tanklas Ungaris.
8. päev
Kondid on tsipa valusad autos kõveras magamisest. Budapest asub 80 km kaugusel. Bensukas on mõnus – saab pesta, saab süüa – ühesõnaga kõik, mis vaja on olemas.
Budapestis leiame üllatuseks täiesti tasuta parkimiskoha. Meil aga puudub linna kaart ning paistab, et seda pole ka kusagilt väga hankida. Suundume tunde järgi jõe poole. See oli suht rumal tegu – jõgi asus mitme km kaugusel ning ilm oli jätkuvalt väga palav.
Budapestist ei jäänud väga ilusaid mälestusi. Eks oli selles süüdi reisiväsimus ning ka üle mõistuse kuum ilm. Igatahes tundusid täieliku pettusena jutud „imeilusast sinisest Doonaust“ – kuulge, see jõgi on nagu Ankhi jõgi Terry Pratchetti loomingus!
Budapest on väga närvilise liiklusega, rea vahetamine praktiliselt võimatu. Tegelikult teeme alateadlikult kõik, et siit võimalikult ruttu pääseda.
Infoks veel niipalju, et pangaautomaadist saab Ungaris 1000 ja 5000 forintit. 2 tuhandet tuli kaks korda 1000 võtta. Muidu üldiselt on hinnad suht odavad (kui need 20-ga jagada).
Ülejäänud Ungari läbime mööda kiirteid ning peatselt jõuame Slovakkiasse, kus tahaks veel ära külastada mõne karstikoopa. Aga vat nüüd on jama – küll on külmaks läinud! Õues vaid 22 kraadi ning jõle tuul ja paistab, et tuleb äikest. Leides lõpuks mingid koopad, ilmneb, et oleme mõne minuti hiljaks jäänd ning tänane viimane ekskursioon juba läks maa alla. Kahju küll, aga eks siis mõni teine kord. Sõidame vaikselt Poola poole. Tee peal tabab meid päris hirmus torm – tanklates prügikastid lendlevad ning vihmasajust ei näe korralikult läbigi. Kõuekõminat on kosta mitu head minutit. Mäed on ilusad – siin on nad metsaga kaetud – mõtlen, et küll siin oleks sügisel uhked vaated. Samuti on metsa nähes kõva igatsus ühe korraliku matka järele. Täna jääb see küll olemata.
Mulle meeldib Slovakkia (välja arvatud Bratislava). Ta on kuidagi puhas, ilus ja rahulik. Lõunamaine temperament on jäänud Ungari piirile toppama. Teenindajad on hästi viisakad ja sõbralikud, tualetid on ilusad ja puhtad. Üldse – meeldib siin. Tahaks väga tulla siia sügisel.
Ületame Poola piiri. Otsustame sõita nii kaugele kui jõudu on ning leida mõni odav teeäärne öömaja. Tõdeme järjekordselt poola teenindajate äärmist umbkeelsust. Kätega saavad küll jutud selgeks, aga hämmastav on ikka mõelda, et hotellis, mille ees pole ühtegi poola numbrimärgiga autot valitseb selline umbkeelsus…
Hotell on puhas ja armas (Marco) ööbimise eest tuleb maksta siin 100 zlotti/kahene tuba. Neljakesi tuppa ei olegi õnnestunud sel reisil saada, kuigi kõik räägivad, et on ilma vaevata saanud kahese toa nelja peale. Ei tea, kus nad kõik siis käivad nii uhkelt. Nojah, igatahes on päris naljakas üle pika aja voodis magada.
9. päev
100 zloti eest lubati meile ka hommikusööki. Lähme asja uurima – siin ei ole tavapärast hommikust buffet-lauda. On hoopis valida nelja erineva hommikumenüü vahel. Ülla-ülla – menüü on kirjutatud ilusas ja puhtas poola keeles!
Teenindaja annab kohe märku, et tema meie inglise ega vene keelest aru ei saa. No meie saame küll poola menüüs ühest sõnast aru – jaitsa – valime igaks juhuks kõik selle jaitsa - menüü siis, mine tea, mis poola jubedikud seal teistes on ja hommikusöök on kõige olulisem päeva osa, eriti enne 1500 km jutiga kojusõitu.
Poolas on sooja 14 kraadi. Sajab vastikut külma vihma. Sisestame gepsule KODU. Peaksime jõudma sinna kell 4 hommikul ehk siis ehk siis 18 tunni pärast. Otsustame, et järgmise öö, või niipalju kui sellest alles on, magame oma voodites.
Kuni Lätini saadab meid vihmasadu. Peatusi teeme harva ja lühidalt, tahaks koju juba. Kui peab minema, siis tahaks ruttu jõuda.
Üks vahemärkus: osades poola kauplustes ei saa kaardiga maksta alla 20 zloti suuruse ostu eest. Ja väga paljudes suurtes kauplustes ei saa üldse kaardiga maksta.
Läbime ka mõned tasuliste teede lõigud, mida minnes ei olnud. Siin on sama süsteem, mis Horvaatias, ainult selle vahega, et maksad kohe, kui tasulisele lõigule sisened. Kaks korda läbime tasulisi lõike, mõlemal korral hinnaks 6,5 zlotti.
Leedus Läti piiri ületades sekkusid meie tegemistesse piirivalvurid, kes kontrollisid dokumente ning suhtlesid meiega tõenäoliselt väga korrektses läti keeles.
Pärast Riia ringi luban autojuhile, et olen temaga üleval, kuid uni võtab siiski mu üle võimust. Ärkan kusagil metsade vahel, kuid Maarjamaale iseloomuliku koidupuna järgi saan aru, et olemegi jõudnud tagasi Eestisse.
Imelik on inimene – kaugel Aadria mere ääres tundus, et oleme maailma kõige ilusamas kohas. Nüüd aga, nähes päiksetõusupunas Palamuset, paistab see maailma kõige armsama külakesena.
pühapäev, 15. märts 2009
Vana aasta lõpp
Astronoomilisel aastal on juba vanust pealt kaks kuud.
Looduse aasta aga hakkab vaikselt lõppema selleks korraks.
Vana-aasta pidustusteks on kohale saabunud esimesed kevadekuulutajad - põldlõokesed ääristavad maanteid ning otsivad lume alt vabanenud saarekestele pesakohti.
Metsaalune on päiksepoolsetel lappidel juba täitsa lumevaba.
Lumisematel aladel on kaks kõige vapramat -maasikas ja pohl - oma sooja hingeauruga läbi valge vaiba pugenud. Üks neist ongi igihaljas, kuid maasikas uhkeldab selleaastaste värskerohkeliste lehesakkidega.
Põõsasrindes on märgata kohe-kohe puhkevaid pungakesi. Lume alt väljapaistvad samblasaartedki valm
istuvad peatseks siginaks-saginaks.Lumi on jalge all nii pehme ja pude, aga ega temast kahju olegi enam. Toredasti ta küll rõõmustas meie talvepäevi, kuid nüüd ootame vaid ühte - tema lahkumist, et uus aasta musta ja pleekinud maaga rõõmsasti vastu võtta.
Ilusat vana aasta lõppu!
pühapäev, 1. veebruar 2009
Jaanuarikuu viimane päikeseloojang
Ööbikuorus. Aga oli ikka külm ka - pea 20 kraadi ja õhuniiskus 80%. Olin õues vaevu 10 minutit, aga varbad külmetasid veel hea hulk aega.
pühapäev, 25. jaanuar 2009
esmaspäev, 19. jaanuar 2009
Talvised matkad vol 1
Pühapäeva pärastlõuna Selli-Sillaotsa õpperajal
Selli-Sillaotsa õpperada asub Alam-Pedja looduskaitsealal Laeva rabas, Tallin-T
artu maanteele uskumatult lähedal. Nii lähedal, et isegi maanteemüra on vaikse ilmaga rabasse kosta. Aga leida ei olegi õiget kohta niisama lihtne. Laeva kaupluse müüjaneiu oskas meie küsimise pealegi vaid õlgu kehitada ja pead raputada – ei tea! Läksime siis omal käel õnne proovima – ise arutades, kas on see parem, kui viidad kohale ei juhata – nii on ju vähem inimesi meie sihtkohas. Nojahh, kas isegi üles leiame..
Palupõhjat ei leia kaardilt ega näe ühtegi teeviita. Proovime ühte teeotsa, kõhutunde järgi. Pikk-pikk sirge, kahel pool vaid soine mets. Tee on kitsas ja väga jääs. Pikk-pikk. Tee ääres on põnevad mahajäetud majakesed. Arutame, miks on sellises kohas majakesed maha jäetud ja kui vahva oleks siinse looduse keskel suviti viibida... üks neist võiks ju meie suvemaja olla...?
Ühtäkki paistab majake, mis kindlasti ei ole maha jäetud. Selli talu! Siit ju algabki matkarada! Hurraaa, kõhutunne ei petnudki!
Pargime auto, väljume ja inspekteerime ümbrust. Parklas pisike illustratiivne kaardike näitab, et siit saab alguse Selli-Sillaotsa õpperada. Küll on hea meel! Arvutame – 
raja pikkus umbes 5 km – sobib!
Kott kokku, fotokas ja muu vajalik kaasa ning start!
Rada saab alguse Selli-Rehesaare taliteel ning kulgeb läbi palumänniku. Suvel on siin kindlasti palju mustikaid ning sügisepoole pohlasid. Infostend lubab, et kui hästi läheb, võib kohata musträhni. Tahaks küll teda kohata, aga samas tahaks ka edasi liikuda. Teinekord, ehk. Nüüd jälle üks koht teada, kus võib musträhni oodata. Palumännik on võimas – korraks hakkab siiski kripeldama, et äkki raba ei tulegi..?
Järgmine stend räägib, et nüüd oleme soorannas – sellist vahvat väljendit ei ole varem kuulnudki. Muidugi, kui mere ääres on rand, miks siis soo ääres ei võiks randa olla. Veel uhkemini kõlaks – rabarand! No kui rand, siis varsti on loota ka merd! Praegu ta veel ei paista puude vahelt, paistma hakkab hoopis – vahitorn. Nii põnevat vaatetorni ei ole kaua näinud! Teeme plaani, et siin saaks suvel ööbida. Loodetavasti pole suveöödel Laeva raba liiga ülerahvastatud. Torn on sobiv koht piknikukoti lahtiharutamiseks. Soe tee teeb olemise mõnusaks ja peagi võib retke jätkata. Vahitornist saime juba hea ülevaate – raba on täies hiilguses olemas, paistab vaid, et laukaid siin ei ole. No pole hullu - praegu, lume ja jääga, ei annakski laukad erilist lisaväärtsut.
Oi, kui libe on laudtee – paksud jäärümakad on päris ohtlikud, tuleb ettevaatlik olla. Esimesed meetrid tulebki käia vaid pea maas, rada jälgides ning omaette pobisedes – nii ei saagi ju raba näha. Mõne aja pärast jalg harjub konarusi õigesti arvestama ning saab silmad tõsta raba imetlema. Raba nagu raba ikka – ILUS. Esindatud paistavad olevat kõik traditsioonilised rabataimed – sookail, jõhvikas, kukemari, hanevits (küüvits), tupp-villpea, kindlasti on ka selles rabas
huulheina, aga jaanuarikuiste ilmaoludega ei ole võimalik seda põnevat taime näha. Laeva rabas on ka liikuvat vett, seetõttu kasvab siin rohkelt pilliroogu ning ubalehte. Nagu ikka rabas, on peamiseks puuliigiks rabamänd - kahe kuni kolmemeetriste taimede vanuseks võib olla isegi rohkem kui sada aastat. Väikese rabariba lõppedes algab soosaar, mida kutsutakse Kõrgepaluks. Siinlooklev laastutee on ehitatud loomade rajale –suvel peesitavat siin isegi rästikud! Soosaare lõpust algab siirdesoo, mille taimestik on mitmekesisem kui rabas. Kase populatsioon on suurem, samuti kasvab siin mustikaid, pohli ning põdrasambliku halle tupse.
Mõne aja pärast algab madalsoo – jälle uus keskkond,mis on taimede populatsiooni poolest liigirikkam kui raba. Madalsoo on soo kujunemise esimene aste, siinsed taimed kajastavad nimedeski oma kasvukohta – soo-murakas, sookask ja nõnda edasi.
Jõuamegi tasapisi tagasi kruusateele – kunagise Sillaotsa talu maadele. Aga tahaks väga veel rabas kõndida. Taevaski lubab peatset roosakat loojangut just raba kohale. Valmistume tagurpidikäiguks – kui ühtäkki: „tokk-tokk-tokk“ Kas leiab nüüd aset esimene kohtumine lubatud musträhniga? Uurime pingsalt puudelatvu – ei, sedapuhku siiski toksijaks suur-kirjurähn, kes asjalikult tegutsedes ei lase meie kohalolekust ennast häirida. On ta ju parasjagu kõrgel ka, mis meist siis ikka. Vahetame objektiivi, ning sihime. Toksija aga ei taha täna poseerida – lendab eemale, kuuse otsa, kust heidab meile veel 
kavalaid pilke.
Tagasikõndides lisame veidi sammu, kuna tuul on tõusnud. Täna siiski ei tule oodatud loojangutaevast – hall pilv on taeva vallutanud. Sellele vaatamata tasus tagurpidikäik end igati ära!
Läbi vaheldusrikka maastiku auto poole kõmpides kipuvad mõtted nii umbes 30 kilomeetri kaugusele –Lõunakeskuse parklasse –nende inimeste peale, kes otsivad parkimiskohta või oma autot sealt rägastikust. Päris kahju on neist.
Tellimine:
Postitused (Atom)